KATKEND RAAMATUST | Meile öeldi, et järgige reegleid ja püsige elus. Nad lubasid, et aitavad meid

Me nimetame seda Mürgiks ja esimesed paar kuud püüti seda teemat ka tundidesse kaasata. Viiruspuhangud Lääne tsivilisatsioonides: ajalugu. Sõna, mille teaduslik nimetus tuleb ladina keelest. Ravimeid käsitlevad määrused Maine’i osariigis. Kool nagu ikka, õpetajad seisavad tahvli ees, riietel veri, panevad paika kontrolltööde kuupäevi, just nagu oleksime kõik veel nädal hiljemgi olemas. Mingit maailma lõppu ei tule, ütlesid nad, ja samamoodi ei tohiks tulla lõppu õpingutele.

Hommikusöök söögisaalis. Matemaatika, inglise keel, prantsuse keel. Lõuna, märkilaskmine. Kehaline ja esmaabi, preili Welch sidus haavu ja direktriss torkis süstlaga. Õhtusöögiks kokku ja seejärel luku taha, et öö vastu pidada. Ei, ma ei tea, mis teid haigeks teeb, rääkis Welch ikka. Jah, teiega saab kõik korda. Jah, te lähete varsti jälle koju.

Sellele tuli kiire lõpp. Tunnid langesid päevaplaanist välja, kui Mürk nõudis ühe õpetaja teise järel. Reeglid varisesid põrmu ja hajusid, kuni alles jäi vaid hõre kondikava. Aga sellegipoolest me loendame päevi, ärkame igal hommikul, et taevast kaameraid ja tulesid otsida. Mandril hoolitakse meist, Welch räägib seda ikka ja jälle. On hoolitud sellest hetkest peale, kui direktriss rannikule Camp Nashi sõjaväelaagrisse helistas, et abi paluda, ja nemad seal otsivad ravi. Päris esimeses saadetises, mille paadirühm ära tõi, oli kiri. Trükitud ja allkirjaga, päises mereväe sümboolika.

______________________________________________

KELLELT: mereväe juhataja, kaitseosakonna ülem, keemilisbioloogiliste olukordade reageerimisüksus (KBORÜ), Camp Nashi sõjaväelaagri juht, haiguste tõrje ja ennetamise keskus (HTEK)

KELLELE: Raxteri tütarlastekool, Raxteri saar

TEEMA: HTEK-i soovitused karantiini kehtestamisel

Kehtestada viivitamatult täielik isolatsioon ja karantiin. Turvalisuse huvides ja esmaste nakatumistingimuste säilitamiseks peavad kõik isikud viibima ainult kooli territooriumil. Kooli piiridest väljumine, välja arvatud saadetisi (vt allpool) vastu võtma määratud rühm, on karantiinireeglite rikkumine.

Telefoni- ja internetiühendus katkestatakse, edasine suhtlus toimub ainult ametlike raadiokanalite kaudu. Kehtib täielik info salastatuse nõue.

Saadetised toimetatakse läänekaile. Kuupäev ja kellaaeg teatatakse Camp Nashi majaka kaudu.

Diagnostika ja ravi väljatöötamisel.

Ravi asjus teeb HTEK koostööd kohalike raviasutustega. Oodake saadetist.

______________________________________________

Oodake ja püsige elus, ja meie arvasime, et see on lihtne – üheskoos tara taga, kaitstud metsiku looduse ning näljaseks ja veidrateks muutuvate loomade eest –, aga tüdrukud muudkui surid. Haigushood, mis räsisid keha nii palju, et hingata oli võimatu, haavad, mis ei paranenud, või siis vahel palavikku meenutavad vägivallahood, kui tüdrukud üksteise vastu pöördusid. Seda tuleb endiselt ette. Ainus vahe seisneb selles, et nüüd oleme selgeks saanud, et me peame seisma vaid omade eest.

Reese ja Byatt, nemad on minu omad ja mina olen nende oma. Nemad on need, kelle pärast ma palvetan, kui möödun teadetetahvlist ja surun kaks sõrme vastu endiselt seal rippuvat mereväe kirja, mis on kollaseks tõmbunud ja servadest kaardu kiskunud. Talisman, meeldetuletus lubadusest, mille nad andsid. Ravi tuleb, kuni me elus püsime.

Reese kaevub hõbedase küünega apelsini sisse ja hakkab seda koorima ning ma sunnin end pilku ära pöörama. Kui toit on värske, siis me kiskleme selle nimel. Reese’i sõnul on see olukordade lahendamiseks ainus õiglane viis. Ei mingeid almuseid ega haletsust. Ta ei võtaks seda ilmaski, kui ei tunneks, et on selle ära teeninud.

Teised tüdrukud kogunevad me ümber heledalt naervatesse trobikondadesse, kaevavad kõigist kottidest välja valguvate riiete hulgas. Merevägi saadab meile ikka veel piisavalt kogu kooli jaoks. Särgid ja tillukesed saapad, kuigi meil pole kedagi nii pisikest, kes neid kanda saaks.

Ning jakid. Nad saadavad lakkamatult jakke. Isegi siis, kui muru hakkas härma tõmbuma. Mürgipuhangu vallandudes oli kevad ja tol suvel saime oma vormiseelikute ja pluusidega kenasti hakkama, aga siis saabus talv nagu Maine’i osariigis ikka, kibe ja pikk. Kaminad lõõmasid ka päevasel ajal ning mereväe saadetud generaatorid töötasid ka pärast pimeda tulekut, kuni torm need juppideks lammutas.

„Sa oled verega koos,” ütleb Byatt. Reese rebib särgisabast siilukese ja viskab mulle näkku. Vajutan. Mu nina lurtsatab.

Krabin me pea kohal, peasaali kohal kõrguval poolkorrusel. Tõstame kõik pilgu. Seal on minust aasta vanem Mona, punaste juuste ja ümmarguse näoga, tagasi pärast seda, kui ta kolmandale korrusele põetusruumi viidi. Ta oli seal terve igaviku, sügisesest haigushoost saadik, ja ma ei usu, et keegi üldse arvas, et ta sellest välja tuleb. Mäletan, kuidas ta nägu tol päeval auras ja pragunes, kuidas nad ta linaga kaetuna põetuskorrusele kandsid, nagu oleks ta juba surnud.

Nüüd on ta põskedel armisõrestik ning juuste ümber aimatav helendus. Reese oma heledate patsi põimitud juustega ja Mürgilt saadud kumaga on samasugune ja see on nii tema moodi, et Mona juures sama märgata on ehmatav.

„Tere!” ütleb tüdruk jalgel tuikudes ning ta sõbrad jooksevad tema juurde, vehklevad käed ja naeratused, neid lahutav vahemaa piisavalt suur. Me ei pelga mitte nakkust – see on meil juba niigi, olgu see siis mis tahes. Meil on hirm näha teda jälle koost lagunemas. Teada, et ühel päeval üsna varsti juhtub see ka meiega. Teada, et meil jääb üle vaid loota, et pääseme eluga.

„Mona,„ ütlevad ta sõbrad, „jumal tänatud, et sinuga on kõik hästi.“ Aga ma vaatan, kuidas nende jutt soiku jääb, kuidas nad triivivad viimastesse päevavalgusetundidesse ning jätavad Mona üksinda diivanile oma põlvi vahtima. Nende hulgas pole talle enam kohta. Nad harjusid juba tema puudumisega.

Vaatan Reese’i ja Byatti poole, löön jalaga vastu sedasama pinnulist trepiastet. Ma vist ei harjuks ilmaski nende puudumisega.

Byatt tõuseb, kulmude vahel veider väike kurd. „Oota siin,” ütleb ta ja läheb Mona juurde.

Nad vestlevad viivu, Byatt kummargil, nii et ta hääl valgub otse Mona kõrva, Mona juuste helk võõpab Byatti naha punaseks. Siis ajab Byatt selja sirgu ja Mona surub pöidla vastu Byatti käsivarre sisekülge. Nad mõlemad näevad välja vapustatud. Ainult natuke, aga seda on näha.

„Päevast, Hetty!”

Pööran ringi. Tulijaks on direktriss, nurgeline nägu nüüd veel teravam kui vanasti. Hallid juuksed kõvasti krunni keeratud, särk lõuani kinni nööbitud. Ja suu ümber plekk, õrnroosa sellest verest, mida kogu aeg ta huultest nõrgub. Tema ja Welch – Mürk mõjub neile teistmoodi. See ei niida neid maha nagu teisi õpetajaid, ei muuda nende keha, nagu meiega juhtub. Selle asemel tekitab Mürk nende keelele liimendavad villid ja läkitab nende ihuliikmeisse vabina, mis ei lähegi ära.

„Tere päevast!” ütlen ma direktrissile. Ta vaatab paljulegi läbi sõrmede, aga viisakas käitumine nende hulka ei kuulu.

Naine noogutab üle saali sinnapoole, kus Byatt ikka veel Mona kohale kummardub. „Kuidas tal läheb?”

„Monal?” küsin ma.

„Ei, Byattil.”

Byattil pole olnud haigushooge juba hilissuvest saadik ning peagi on neid oodata. Haigushood korduvad periooditi, igaüks eelmisest hullem, kuni me seda enam välja ei kannata. Kuigi Byatti viimast korda meenutades ei suuda ma midagi hullemat välja mõelda. Ta ei näe välja teistsugune – ainult kurguvalu, millest ta lahti ei saa, ning see sakiline luuvall ta seljal, turritab paiguti nahast läbi –, aga ma mäletan sellest iga sekundit. Kuidas ta meie vanal madratsil veritses, kuni veri meie koiku alla põrandalaudadele tilkus. Kuidas ta nägi välja ennekõike segaduses, kui nahk ta selgroo kohal katki kärises.

„Temaga on hästi,„ ütlen ma. „Aga aeg hakkab kätte jõudma.“

„Seda on kurb kuulda,„ sõnab direktriss. Ta jälgib Monat ja Byattit veel veidi, kortsutab kulmu. „Ma ei teadnudki, et te, tüdrukud, Monaga sõbrad olete.“

Mis ajast see talle korda läheb? „Vist lihtsalt sõbralikud.”

Direktriss vaatab mulle otsa, nagu oleks üllatunud, et ikka veel siin seisan. „Tore,” poetab ta ja seab siis sammud läbi peasaali koridori, mille lõpus on peidus tema kabinet.

Enne Mürki nägime teda iga päev, aga sellest ajast saadik sammub ta kas põetuskorrusel ringi või istub oma kabinetis luku taga, olles just nagu raadio külge kleebitud, vestleb mereväe ja HTEK-iga. 

Mobiililevi pole siin kunagi olnudki – reklaamvoldikute sõnul selleks, et iseloomu kasvatada – ning lauatelefoniühendus katkestati juba esimesel Mürgi avaldumise päeval. Et asju salastatuna hoida. Infot hallata. Aga vähemalt saime oma peredega raadio teel rääkida ning kuulda, kuidas vanemad meie pärast nutsid. Kuni see ühel päeval lõpetati. Asjad hakkasid lekkima, ütles merevägi, ja seetõttu tuli meetmed võtta.

Direktriss ei vaevunud meid lohutama. Lohutustest polnud selle aja peale enam mingit tolku.

Tema kabineti uks sulgub ja lukustub ta järel, kui Byatt jälle meie juurde tuleb.

„Mis see veel oli?„ küsin ma. „Monaga?“

„Ei midagi.„ Ta tõmbab Reese’i jalule. „Lähme.“

___

Raxteri kool asub suurel maalapil saare idatipus. Kooli ümbritseb kolmest küljest vesi, neljandas küljes on värav. Ja selle taga mets, samasugused männid ja kuused nagu meie õuelgi, aga puntras ja tihedad, uued tüved vanade ümber põimunud. Meie tarapoolel on kõik kena ja puhas nagu ennegi – ainult meie ise oleme teistsugused.

Reese juhatab meid üle õue saare tippu, kus kivid on tuulest lagedaks nühitud ja kokku pressitud nagu kilpkonna kilbi muster. Nüüd istume siin, külg külje kõrval, Byatt keskel, ning jahe tuul lehvitab meie ees ta lahtiseid juukseid. Täna on tüüne ilm, taevas selge, aga mitte sinine, ning kauguses ei paista midagi. Raxterist eemal läheb ookean kiiresti sügavaks, neelab liivamadalikud ja kiired hoovused. Silmapiiril pole ühtki laeva ega ribagi maad, mitte ühtki meeldetuletust sellest, et ülejäänud maailm on endiselt alles, elab oma elu ilma meieta edasi, kõik ikka samamoodi nagu alati.

„Kuidas sa end tunned?” küsib Byatt. Ta küsib seda sellepärast, et kaks hommikut tagasi kärises arm mu pimeda silma kohal lahti. See on mälestus alguspäevist, meeldetuletus sellest, kuidas me ei mõistnud, mis meiega toimub.

Mu esimene haigushoog pimestas mu parema silma ja sulatas laud kokku ning ma arvasin, et sellega asi piirdubki, aga siis hakkas miski silmalau all kasvama. Kolmas laug, vähemalt nii oletas Byatt. Haiget see ei teinud, lihtsalt sügeles põrgulikult, aga ma tundsin, kuidas miski liigub. Sellepärast üritasingi lauge lahti kiskuda. 

See oli rumal tegu. Arm tõestab seda piisavalt. Ma ise ei mäleta sellest õieti midagi, aga Byatt rääkis, et lasksin püssil keset valvekorda maha kukkuda ning hakkasin oma nägu kraapima, nagu oleks miski minu üle võimust võtnud, urgitsesin küüntega rähmaste ripsmete vahel ja rebisin oma nahka.

Arm on suuremalt jaolt paranenud, aga aeg-ajalt käriseb see lõhki ning veri niriseb mööda mu põske alla, mädast roosakas ja vesine. Vahikorra ajal on mul paljust muustki mõelda ja asi pole üldse nii hull, aga praegu tunnen ma oma südamelööke naha sees. Võib-olla põletik. Kuigi see on meie muredest väikseim.

„Kas sa õmbleksid selle kinni?” Püüan häälde kippuvat ärevust tagasi hoida, aga Byatt kuuleb seda ikkagi.

„Nii hull?”

„Ei, aga…”

„Kas sa üldse puhastasid selle ära?”

Reese ühmab rahulolevalt. „Ma ütlesin, et sa seda lahti ei jätaks.”

„Näita siia,„ ütleb Byatt. „Las ma vaatan.“

Keeran end kividel ringi, kuni ta põlvitab ja mu lõug on tema poole õieli. Ta veab sõrmedega piki haava, riivab mu silmalaugu. Miski selle all võpatab.

„Ma kardan, et see teeb haiget,„ ütleb ta ja võtab taskust nõela ja niidi. Need on tal alati kaasas, sellest ajast peale, kui mu silm esimest korda armistus. Meist kolmest on tema seitsmeteistaastaseks saamisele kõige lähemal ja niisugustel puhkudel nagu praegu on seda ka aru saada. „Hästi. Ära liiguta.“

Ta torkab nõela sisse ja valu on tunda, aga küllalt nõrgalt ning külm õhk leevendab seda. Püüan talle silma pilgutada, teda naeratama panna, aga ta raputab pead, näol kulmukortsutus.

„Ma ütlesin, et ära liiguta, Hetty.”

Ja kõik on hästi. Byatt ja mina, ta vaatab mulle silma samamoodi, nagu mina talle silma vaatan, ja ma olen väljaspool ohtu, sest tema on siin – kuni ta nõela liiga sügavale suskab ja mu põlved nõtkuvad ning ma kööku tõmbun. Valu on pimestav ja kõikjal. Maailm on mu ümber veeks lahustunud. Tunnen, kuidas veri mulle kõrva niriseb.

„Oi jumal!„ hüüatab ta. „Hetty, kas kõik on korras?“

„See on ainult õmblemine,” ütleb Reese. Ta lamab kividel selili, silmad suletud. Ta särk on üles kerkinud, nii et ma näen ribakest heledat kõhtu, hägusale silmale nii ere. Tal pole kunagi külm, isegi sellistel päevadel nagu täna, kui hingeõhk pilvekesi moodustab.

„Jajah,„ ühman ma. Reese’i käsi ei tekita talle mingeid vaevusi, mitte nagu mu silm mulle, ning ma peletan lõrina huulilt. Meil on ilma selle nägelusetagi piisavalt, mille pärast kakelda. „Lase edasi.“

Byatt tahab midagi öelda, kui aia lähedalt kostab karjumist. Pöörame ringi, et näha, kas kellelgi on esimene kord kätte jõudnud. Raxteris on õpilasi kuuendast klassist keskkoolini, õigemini varem oli, nii et meie noorimad on nüüd kolmeteistaastased. Olid üksteist, kui kogu see jama alguse sai, ja nüüd on see neid lammutama asunud.

Aga midagi pole juhtunud, ainult meie klassi Dara, tüdruk, kelle sõrmede vahel on ujunahk, ootab seal, kus kivid algavad. „Laskmistund,„ hõikab ta meile. „Preili Welch ütleb, et nüüd on laskmistund.“

„Lähme.„ Byatt teeb õmblusele sõlme ja tõuseb, sirutab käe minu poole. „Ma teen ülejäänud silma pärast õhtusööki.“

Laskmistunnid olid meil ka enne Mürki, kooli alguspäevilt pärit traditsioon, kuigi toona oli see hoopis midagi muud kui praegu. Ainult keskkooli viimane klass – ja Reese, saare parim laskur, sündinud seda tegema samamoodi nagu kõike muudki Raxteril – sai koos härra Harkeriga metsa minna ning tulistada limpsipurkide pihta, mille mees oli maha ritta ladunud. Ülejäänud said relvaohutustunde, mis kujunesid harilikult vabadeks tundideks, kui härra Harker paratamatult hilines.

Aga siis röövis Mürk härra Harkeri. Röövis Reese’i relvakäe ja muutis seda nii, et tüdruk ei saanud enam päästikule vajutada. Ning laskmistunnid ei olnud enam laskmistunnid, neist sai märkilaskmise harjutamine, sest nüüd on siin olendeid, keda peame tapma. Iga paari päeva tagant pärastlõunati, siis, kui päike maad ligi laskub, tulistame ükshaaval, kuni tabame märklaua keskpunkti.

Me peame valmis olema, ütleb Welch. Kaitsma ennast ja üksteist. Esimesel talvel pääses üks rebane tarast sisse, lihtsalt puges lattide vahelt läbi. Pärastpoole ütles laskerühma tüdruk, et loom meenutas talle tema koera ning sellepärast ta ei suutnudki tulistada. Sellepärast jõudiski rebane üle hoovi verandale. Sellepärast ajaski ta noorima ellu jäänud tüdruku nurka ja rebis tal kõri lõhki.

Me harjutame saare tipu lähedal heinaküünis, suured liuguksed kummalgi küljel lahti, nii et mööda läinud kuulid lendavad ookeani. Vanasti olid siin hobused, neli tükki, aga esimese hooaja alguses panime tähele, et Mürk hakkas nendesse pugema, samamoodi nagu see meisse puges, kuidas see nende luud läbi naha lükkas, nende keha venitas, kuni nad korskasid. Nii me siis talutasime hobused vee äärde ja lasksime nad maha. Latrid on nüüd tühjad ning me koguneme sinna, et oma korda oodata. Sa pead sihtmärki tulistama ega tohi lõpetada enne, kui oled otse kümnesse tabanud.

Preili Welch hoiab enamikku relvi majas lukustatud panipaigas koos kuulidega, mida merevägi meile saatma hakkas, kui loomadest kuulis, ja nii on siin väljas meie kõigi jaoks ainult üks püss ja karp haavleid, mis on saepukkidest ja õhukesest vineerist tehtud lauale asetatud. Hoopis midagi muud kui vintpüssid, millest vahikorra ajal tulistame, aga Welch ütleb ikka, et relv on relv, mille peale Reese’i põselihas iga kord tõmblema hakkab.

Vinnan end ühe latri uksele, tunnen, kuidas see kõigub, kui Byatt mu kõrvale hüppab. Reese lösutab meie vahel. Laskma teda käe pärast ei lubata, aga ta on siin iga päev, pinevil, vait, jälgib sihtmärki.

Mingil ajal olime tähestikulises järjekorras, aga me oleme kõik millestki ilma jäänud – olgu selleks siis silmad, käed või perekonnanimed. Nüüd lasevad esimesena vanimad tüdrukud. Nende kord möödub kiiresti, enamik neist on küllalt osavad, et vaid mõne lasuga kümnesse tabada. Julia ja Carson saavad kumbki kahega hakkama, järgneb lõputu ja õudne ootamine, kuna Landryl kulub rohkem, kui ma kokku lugeda jaksan, ja siis on meie klassi kord. Byattil kulub kolm lasku. Hea tulemus, aga laskmisrühmas olen ma tema paariliseks põhjusega. Kui tema märki ei taba, teen seda mina.

Ta ulatab püssi mulle ning ma õhkan kätele, et neisse tunnetus jälle sisse tuleks, enne kui tema asemele asun, püssi vastu õlga surun ja sihin. Hingan sisse, keskendun ja hingan välja, päästikule asetatud sõrm pingul. See heli kajab minust läbi. See on lihtne. Ainus asi, milles ma eales Byattist osavam olen olnud.

„Tubli, Hetty!” hõikab Welch. Keegi tüdrukutesumma tagaotsas kordab seda laulval toonil ja naerdes. Pööritan silma, jätan püssi hädapäraselt lauale ning lähen tagasi Reese’i ja Byatti juurde latriuksele.

Harilikult on järgmisena Cati kord, aga nüüd kostab natuke sahistamist, kiunatus ja siis tõukab keegi Mona välja kõigi keskele. Mona koperdab sammu või kaks ning ajab end sirgu, laseb pilgul üle tüdrukute nägude rännata, otsides kübekestki kaastunnet. Seda ta ei leia – praegu hoiame selle enda tarbeks.

„Kas ma võin vahele jätta?” küsib ta Welchi poole pöördudes. Mona näol püsib vahajas rahu, aga ta kehast õhkub närvilisust. Tal peaaegu õnnestus, ta oleks äärepealt oma korrast pääsenud. Aga me, ülejäänud, ei lase sel sündida. Ja Welch samuti mitte.

„Kardan, et ei.„ Welch raputab pead. „Hakka pihta.“

Mona ütleb veel midagi, aga liiga vaikselt, et keegi seda kuuleks, ning läheb laua juurde. Püss lebab seal. Monal pruugib vaid sihtida ja tulistada. Ta tõstab püssi, hoiab seda käsivarrele toetatuna, nagu oleks see nukk.

„Hea oleks, kui tänase päeva jooksul.” Seda ütleb Welch.

Mona suunab relva sihtmärgile ja libistab sõrme päästikule. Me kõik oleme vait. Ta käed värisevad. Kuidagimoodi sihib ta õigesti, aga pinge teeb ta maatasa.

„Ma ei suuda,„ niutsatab ta. „Ma ei… Ma ei suuda.“ Ta langetab püssi, vaatab minu poole.

Ja just siis need lõikuvadki, kolm sügavat sälku ta kaela küljel, just nagu lõpused. Ei mingit verd. Ainult tuksuvad iga hingetõmbega ja miski liigub nõksudes ta naha all.

Mona ei karju. Ei tee üldse häält. Ta lihtsalt kukub. Ristseliti maha, suu õhku ahmides pärani. Ta vaatab ikka veel mulle otsa, rind aeglaselt kerkimas. Ma ei saa pilku kõrvale pöörata, ei siis, kui Welch lähemale tõttab, ega siis, kui ta Mona kõrvale põlvitab ja tüdruku pulssi mõõdab.

„Viige ta tema tuppa,” ütleb ta. Tema tuppa ja mitte põetuskorrusele, sest sinna jõuavad ainult need meist, kes on kõige hullemas seisus. Ja Mona on olnud haigem kui praegu. Me kõik oleme.

Teiste hulgast astuvad ette paadirühma tüdrukud, kelle tunneb ära nugade järgi, mida neil on lubatud vööaasade küljes kanda. Alati nemad, ning nad võtavad Monal kätest kinni. Tirivad ta püsti, talutavad minema, tagasi maja poole.

Jutuvadina saatel hakkame neile järgnema, aga Welch köhatab.

„Daamid,„ ütleb ta ja venitab seda sõna nagu vanasti magamistube kontrollides. „Kas ma andsin loa lahkuda?” Keegi ei vasta ning Welch võtab püssi ja ulatab selle järjekorras esimesele tüdrukule. „Me alustame otsast peale. Päris algusest.“

See ei üllata meist kedagi. Me jätsime üllatused kuhugi, aga unustasime, kuhu. Nii me siis võtame järjekorda, ootame, tulistame ja tunneme, kuidas soojus – Mona soojus – püssist välja ja meie kätesse imbub.

Õhtueine ajal hargnetakse, hoitakse omaette. Harilikult õnnestub meil vähemalt samas ruumis istuda, aga täna saame Welchi käest oma portsjonid ja läheme siis laiali, osa siiasamasse saali, teised kööki, kogunevad ümber vana puupliidi, kus põlevad viimased kardinad, et sooja saada. Pärast selliseid päevi nagu täna ja tüdrukuid nagu Mona, eemaldume üksteisest ja mõtiskleme, kes on järgmine.

Mina olen trepi juures, toetun vastu käsipuud. Me kolm olime täna viimased, kes toidu kätte said, ja alles polnud õieti midagi head: ainult leivanukid, mõlemad hallitusest ligased. Kui see oli kõik, millega ma tagasi tulin, näis, et Byatt on valmis nutma puhkema – pärast seda, kui Reese apelsini ausalt endale võitis, polnud me kumbki lõunaks midagi saanud –, aga õnneks andis paadirühma Carson mulle aegunud supi. Ootame, et konserviavaja meieni jõuaks ja me süüa saaksime, ning selle ajani lamab Reese põrandal ja üritab tukkuda, Byatt aga vaatab üles sinnapoole, kus paistab uks, mis tõkestab tee kolmanda korruse põetusruumidesse.

Kui maja ehitati, asusid siin teenijate kambrid. Kitsa koridori kaudu saab kuude tuppa, üleval on katuseterrass ning all läbi kahe korruse kõrguv peasaal. Siia pääseb ainult teise poolkorruse trepi kaudu ning ruumid on madala viltuse lukustatud ukse taga.

Mulle ei meeldi sinnapoole vaadata, ei meeldi mõelda kõige haigematele silma alt ära viidud tüdrukutele, ei meeldi teadmine, et seal pole kõigi jaoks ruumi. Ja mulle ei meeldi see, et seal üleval käivad kõik uksed lukku väljastpoolt. Et tahtmise korral saab seal kedagi kinni hoida.

Selle asemel vahin ma teisel pool peasaali asuva söökla klaasseinte poole. Pikad tühjad lauad on tulehakatuseks pilbasteks lõhutud, söögiriistad ookeani loobitud, et noad meile kätte ei satuks. Vanasti oli see mu lemmikruum. Mitte küll esimesel päeval, kui mul polnud kuskile istuda, aga kõigil teistel pärast seda, kui tulin hommikust sööma ja nägin, et Byatt hoiab mulle kohta. Ta istus meie esimesel aastal üksi ning talle meeldis hommikuti vara tõusta ja hoovis ringi jalutada. Sain temaga sööklas kokku ja tal oli mulle röstsai juba valmis pannud. Enne Raxterit sõin seda võiga, aga Byatt näitas, et moosiga on veel parem.

Cat tabab saali teises otsas mu pilgu ja tõstab konserviavaja. Tõukan end käsipuust eemale ja suundun tema poole, loovin mööda tüdrukute nelikust, kes on end ruudukujuliselt põrandale sättinud, pead üksteise kõhule toetatud, ja üritavad üksteist naerma ajada.

„Nägin, et rääkisid Carsonile augu pähe,” lausub Cat, kui talle lähenen. Mustad juuksed, nii sirged, ilusad ja tumedad, erinevalt ta silmadest. Talle on Mürk iseäranis halvasti mõjunud. Nädalaid põetuskorrusel, käed kinni seotud, et ta ei saaks oma nahka kratsida, kui see villidest kobrutas. Tal on endiselt armid, valged rõugetähnid kogu kehal, ning villid, mis iga puhangu ajal uuesti tärkavad ja veritsevad.

Pööran pilgu ta kaelale tekkinud uuelt villilt kõrvale ja naeratan.

„See käis kergelt.„ Ta ulatab mulle konserviavaja ning ma pistan selle vöö vahele, särgi alla, et keegi ei saaks seda tagasiteel trepi juurde pihta panna. „Teil kõik hästi? Küllalt soe?“ Catil on ainult sõbranna Lindsay jaki eemaldatav fliisvooder. Neil kahel ei vedanud viimasel riietejagamisel üldse ning kellelgi ei õnnestu siin kuigi kaua tekki säilitada, kui sellel just kogu aeg silma peal ei hoia.

„Pole viga,„ vastab Cat. „Aitäh küsimast! Ja kuule, vaadake selle supiga, et purgikaas kummis ei oleks. Meil on botulismitagi muret küllaga.“

„Ütlen edasi.”

Cat ongi selline, omamoodi heatahtlik. Ta on meie klassist ja ta ema on mereväes nagu minu isagi. Raxter ja Camp Nash on siin kandis miilide raadiuses ainsad asustatud kohad, ja aastate jooksul on nende eluolu omavahel nii läbi põimunud, et Raxter pakub mereväelaste tütardele õppekohti. See on ainus põhjus, miks ma siin olen. Ainus põhjus, miks Cat siin on. Sõitsime iga veerandi lõpus bussiga lennujaama, tema teel San Diego baasi, mina Norfolki omasse. Ta ei hoidnud mulle kordagi kohta, aga kui end tema kõrvale sättisin, siis ta naeratas ja laskis mul oma õla najal magama jääda.

Hakkan parajasti jälle Byatti kõrvale istuma, kui eesukse juurest, kuhu Landry tüdrukud on kogunenud, kostab lärmi. Meid kõiki saab jagada võib-olla üheteistkümneks või kaheteistkümneks rühmaks – osa suuremad, osa väiksemad – ja kõige suurem neist koondub Landry ümber, kes on minust kaks klassi eespool ning pärit vanast Bostoni perekonnast, veel vanemast kui Byatti oma. Me pole talle kunagi eriti meeldinud, juba sellest ajast saadik, kui ta nurises, et saarel pole poisse, mispeale Reese teda maailma kõige ükskõiksemal pilgul seiras ja märkis: „Aga see-eest terve hulk tüdrukuid.”

Selle peale jõnksatas miski mul rinnus, miski, mida tunnen veel praegugi öösiti, kui Reese’i pats lakke värelevat kuma heidab. Mingi püüdlus. Mingi soov.

Aga ta on liiga kauge. Ta on alati olnud liiga kauge.

Keegi kiljatab ja me vaatame, kuidas rühm sagib ja ringiks koondub, koguneb tihkelt ümber põrandal lebava kogu. Kummardun, püüan näha, mis toimub. Läikivad pruunid juuksed, habras nurgeline kehaehitus.

„See on vist Emmy,„ ütlen ma. „Tal on esimene kord.“

Emmy käis kuuendas klassis, kui Mürk võimust võttis, ning teised ta klassikaaslased on ükshaaval ülepeakaela puberteediikka jõudnud, esimesed haigushood kärarikkad ja plahvatuslikud nagu ilutulestik. Nüüd on lõpuks tema kord.

Kuulame, kuidas ta niutsub, keha värisemas ja tõmblemas. Mõtlen, mille ta saab, kui üldse midagi. Lõpused nagu Monal, villid nagu Catil, võib-olla luud nagu Byattil või käe nagu Reese’il, aga vahel ei annagi Mürk midagi – ainult võtab ja võtab. Jätab su kurnatuks ja närvuks.

Lõpuks saabub vaikus ning Emmy ümber kogunenud rühm hakkab hajuma. Emmyl ei paista esimese haigushoo kohta eriti midagi viga olevat. Ta tuigub, kui end jalule ajab, ja isegi siitmaalt on näha, kuidas ta kaelaveenid tumedatena esile tungivad nagu sinikad.

Kostab kõrvulukustav aplaus, kui Emmy oma teksased tolmust puhtaks klopib. Julia, üks paadirühma tüdrukutest, rebib oma kopitanud kukli küljest tüki ja viskab Emmyle. Keegi jätab tüdrukule täna õhtul padja alla kingituse. Võib-olla paari juukseklambreid või mõnest veel alles jäänud ajakirjast rebitud lehekülje.

Landry kallistab tüdrukut ning Emmy särab, uhkust täis, et nii hästi hakkama sai. Arvan, et juhtunu jõuab talle pärale hiljem, siis, kui adrenaliin on lahtunud, kui Landryt pole nägemas. Juhtunu tegelik valu. Muutus.

„Ma olen ikka veel nördinud,„ ütlen ma. „Mulle ei kinkinud esimese korra puhul keegi midagi.“

Byatt naerab, ta käed liiguvad kärmelt supipurki avades ja ulatab mulle siis kaane. „Võta. Minu kingitus sulle.”

Lakun kaanelt kihi köögiviljamöksi ega tee teravast happelisusest välja. Byatt rüüpab purgist sõõmu. Kui ta on kolmandiku ära joonud, ulatab ta purgi mulle. Reese on alati viimane. Muudmoodi teda sööma ei saa.

„Mis sa arvad, millal nad uue paadirühma nimekirja avaldavad?” küsib Byatt valjusti. Ta küsib seda minult, aga teeb seda Reese’i pärast – Reese’i pärast, kes on peaaegu algusest peale paadirühma sihtinud.

Tema ema läks ära enne seda, kui mina Raxterile tulin, aga ma tundsin ta isa, härra Harkerit. Härra Harker oli metsavaht, kojamees ja töömees ühes isikus ning elas kooli territooriumilt väljaspool, rannaribal seisvas majas. Või siis elas seal kuni Mürgi ja karantiinini ning siis saatis merevägi ta meie juurde elama. Enam ta siin ei ela. Kui Mürk talle mõjuma hakkas, läks ta ära metsa ning Reese on sellest ajast saadik üritanud talle järele minna.

Ainus viis selleks on pääseda paadirühma. Ainus viis, kuidas taraväravast välja pääseda. Harilikult kuuluvad sinna kolm kindlat tüdrukut, kuni üks neist sureb, aga mõne päeva eest ütles kolmas tüdruk – Taylor –, et see on tema viimane retk ja rohkem ta välja ei lähe. Ta on siin üks vanimatest ning alati abivalmis, rahustab alati kõik maha ja hoiab kõigi meeleolu üleval. Me ei saagi aru, mis täpselt teda lõpetama ajendas.

Ringleb kuulujutt, et see on kuidagi seotud tema sõbranna Maryga, kes möödunud suvel metsikuks muutus. Ühel päeval oli Mary siin, ja siis korraga läinud – tema kehasse oli jäänud ainult Mürk, tema silmis polnud enam sära. Taylor oli tol päeval temaga, pidi ta jõuga maha suruma ja talle kuuli pähe kihutama. Kõik arvavad, et sellepärast ta paadirühmast ära tuligi, aga kui Lindsay eile selle kohta küsis, lajatas Taylor talle tagantkätt kõrvakiilu ja rohkem pole keegi seda jutuks võtnud.

See aga ei takista meid pead murdmast. Taylor ütleb, et temaga on kõik korras, et kõik on normaalne, aga paadirühmast lahkumises pole midagi normaalset. Eriti tema puhul. Welch ja direktriss peavad varsti avaldama uue nime, kellegi, kes Taylori asemele asub.

„Võib-olla homme,„ vastan. „Ma võin küsida.“

Reese avab silmad, tõuseb istukile. Ta hõbedased sõrmed nõksatavad. „Pole vaja. Ajad Welchi ainult vihale.”

„Hästi,„ sõnan ma. „Aga ära muretse. Sa saad selle koha.“

„Eks me näe,” viskab Reese vastu. Need pole kõige ilusamad asjad, mida me teineteisele öelnud oleme, aga peaaegu.

Sel õhtul lõpetab Byatt mu silmaõmbluse ja pärastpoole ei tule mul und. Vahin Reese’i voodipõhja enda kohal, kuhu Byatt on kordi ja kordi oma nimetähti uuristanud. BW. BW. BW. Ta teeb seda igal pool. Voodile, oma lauale kõigis tundides, mis meil olnud on, veeäärses metsasalus puudele. Märgib Raxteri enda omaks ja vahel ma mõtlen, et kui ta paluks, laseksin tal seda ka minuga teha.

Täielik hääletus, aina kestab ja kestab, kuni kesköö paiku lõhestavad seda kaks püssilasku. Tõmbun pinevile ja ootan, aga kulub vaid hetk, enne kui laskerühma hõiked alla kajavad: „Õhk puhas!”

Reese norskab mu kohal ülemisel naril. Meie Byattiga jagame alumist, nii teineteise ligi litsutud, et kuulen, kuidas ta und nähes hambaid kiristab. Küte lakkas töötamast juba mõnda aega tagasi ja me magame nii lähestikku, kui saame, jakid ja kõik muu seljas. Võin käe taskusse sirutada ja puudutada seal lebavat kuuli, selle siledat kesta.

Kuulsime sellest varsti pärast seda, kui Welch viis sisse esimesed laskerühma vahikorrad. Esimesed tüdrukud nägid katuselt midagi. Nad ei jõudnud kokkuleppele, mida nimelt – üks tüdruk ütles, et see oli ähmane ja läikiv, liikus peaaegu nagu aeglasel ja mõõdetud sammul kõndiv inimene, teine aga väitis, et see oli inimese kohta liiga suur –, aga see ehmatas neid sedavõrd, et kõik laskerühma tüdrukud koguti teisele korrusele kõige väiksemasse tuppa ja õpetati, kuidas kuuli katki teha. Kuidas eirata seda võbinat sisikonnas ja kuidas püssirohi nagu mürk alla neelata, juhuks kui tekib vajadus surra.

Mõnel ööl jään mõtlema, mis see võis olla, mida nad nägid, ja kuuli peos hoides tunnen end veidi paremini, tean, et olen kaitstud selle eest, mida iganes nad nägid ja mida iganes nad kardavad. Aga täna öösel näen ma vaid Monat – Monat, kes hoidis püssi käes, Monat, kel oli niisugune nägu peas, nagu tahaks selle endale pähe suunata.

Enne Raxterit polnud ma kordagi relva käes hoidnud. Üks meil kodus vahel oli – mu isa mereväelase püstol, kui ta kodus oli –, aga isa hoidis seda luku taga. Byatt polnud oma silmaga ühtki näinud.

„Ma olen Bostonist,„ ütles ta, kui me Reese’iga naersime. „Meil seal pole neid nii nagu teil siin põhja pool.“

Mäletan seda, sest ta ei maininud kodu peaaegu kunagi. Ei poetanud seda jutuajamistesse nii, nagu mina end Norfolkiga tegemast avastasin. Ma ei usu, et ta oleks kordagi kodu järele igatsenud. Mobiiltelefonid polnud Raxteris lubatud, nii et kui tahtsid koju helistada, pidid võtma järjekorda, et kasutada direktrissi pärastlõunase puhketunni ajal tema kabinetis olevat lauatelefoni. Byattit ei näinud ma seal kunagi. Mitte kordagi.

Keeran end külili, et teda vaadata, kui ta välja sirutanuna mu kõrval lebab ja juba tukub. Mina oleksin küll kodu järele igatsenud, kui oleksin pärit sellisest perest nagu tema, puha siniverelised ja rikkad. Aga see meid eristabki. Byatt pole kunagi tahtnud midagi, mida tal pole.

„Lõpeta mu vahtimine,” uriseb ta ja tonksab mind ribidesse.

„Vabandust.”

„Igavene veidrik.” Aga ta haagib oma väikese sõrme minu omaga ja suigatab taas.

Ilmselt jään ma pärast seda magama, sest vahepeal pole midagi, ning siis pilgutan ma silmi, kostab põrandalaudade kriuksatus ja Byatt pole enam minu kõrval voodis. Ta on ukselävel, suleb enda järel ukse, kui tuppa astub.

Me ei tohi öösiti oma tubadest lahkuda, isegi mitte selleks, et koridori lõppu vetsu minna. Pimedus on liiga tihke, Welchi komandanditund liiga range. Ajan end küünarnuki najale, aga olen üleni varjudes ja ilmselt ei näe ta mind. Ta jääb voodi jalutsis seisma ja ronib siis redelist üles Reese’i juurde.

Üks neist ohkab, siis kostab sahistamist, kui nad end paika sätivad, ning siis ripub Reese’i kollakasvalge pats nari teiselt korruselt alla ja kiigub kergelt mu kohal. See heljub nagu sulg, katab lae tuhmide valgusmustritega.

„Hetty magab?” küsib ta. Ma ei tea, miks, aga ma aeglustan hingamist, olemaks kindel, et nad ei tea, et neid kuulen.

„Jah.”

„Milles asi?”

„Ei milleski,” vastab Byatt.

„Sa käisid väljas.”

„Jah.”

Haavumus rõhub mind sisimas. Miks ta mind kaasa ei võtnud? Ja miks on Reese see, kes sellest kuuleb? Byatt ei tohiks leida Reese’is asju, mida ta minus ei leia.

Üks neist liigutab end, ilmselt Byatt, kes poeb Reese’i ligi. Ta armastab lähestikku magada, see Byatt. Ärkan alati nii, et tema sõrmed on mu teksaste taskutesse haakunud.

„Kus sa käisid?” sosistab Reese.

„Jalutamas.” Aga ma tunnen vale kõla järgi ära. Võimatu, et ta riskis väljahiilimisega vaid selleks, et jalgu sirutada. Seda saame igal hommikul niigi küllalt teha. Ei, tema häälde on maetud saladus ja harilikult jagab ta neid minuga. Mis siis nüüd teisiti on?

Reese ei vasta ning Byatt jätkab. „Jäin tagasiteel Welchile vahele.”

„Pagan.”

„Pole hullu. Olin ainult allkorrusel saalis.”

„Mida sa ütlesid?”

„Ütlesin talle, et ma käisin ainult veepudelit toomas, peavalu vastu.”

Reese’i hõbedane käsi tõmbab patsi mu vaateväljast eemale. Kujutlen ta silmade looritatud helki, ta tugevat lõuahoiakut. Muidugi, võib-olla on ta pimeduses leebema olekuga. Võib-olla avaneb ta täielikult, kui arvab, et teda ei nähta.

Kohtusin temaga esimest korda sel päeval, kui Raxterile jõudsin. Olin kolmteist, aga mitte nagu päris kolmteist, mitte kolmteist, kellel on rinnad, puusad ja hambuline naeratus. Olin Byattiga praamisõidul mandrilt saarele juba tuttavaks saanud ja see käis kähku ja lihtsalt. Ma teadsin, kes tema on ja kes mina olema peaksin, ning ta sobitus mu sees täpselt kõigisse neisse paikadesse, mida ma ise täita ei suutnud. Reese oli teistsugune.

Ta istus peasaalis trepil, koolivorm liiga suur, põlvikud pahkluude juures lonti vajunud. Ma ei tea, kas teised kartsid teda juba siis või oli asi milleski muus, võib-olla tähendas see, et ta oli metsavahi tütar, teistele midagi muud kui mulle, aga meie klassi ülejäänud tüdrukud olid kamina juures kobaras, temast nii kaugel kui vähegi võimalik.

Me Byattiga möödusime temast teel teiste juurde ja viis, kuidas Reese mind tookord vaatas, juba siis vihane, juba siis lõkendamas – mäletan seda paremini kui midagi muud.

Mõnda aega polnud meie kolme vahel üldse midagi. Ainult tunnid, peanoogutus siin-seal koridoris, teel duširuumi. Siis vajasime Byattiga kedagi oma prantsuse keele rühmatöö juurde kolmandaks ning Reese oli klassi parim – oli mõni kontrolltöö varem Byattist ette rebinud –, nii et me valisime tema.

Rohkem polnud vajagi. Reese istus meie kõrval söögilauas ja aktustel, ning kui mulle meenus, mismoodi ta mind tol esimesel päeval vaatas, kui ma märkasin, mismoodi mul kõhus krampi kisub, kui ta mu nime lausub, ei olnud sel tähtsust. Pole siiamaani. Täpselt nii lähedane saangi ma temaga olla, mitte rohkem – ülemine narikorrus, ta hääl pimeduses vaikne, kui ta kellegi teisega räägib.

„Kas sa arvad,„ küsib ta mõne aja pärast, „et asjad lähevad hullemaks?“

Ma peaaegu kuulen, kuidas Byatt õlgu kehitab. „Ilmselt.”

„Ilmselt?”

„Tähendab, ma ei tea,„ vastab Byatt. „Muidugi. Aga mitte kõigi jaoks.” Viiv vaikust ja siis jälle tema hääl, nii tasane, et pean kõrvu kikitama, et seda tabada. „Kuule, kui sa midagi tead…“

Kuulen Reese’i saabaste kriuksatust, kui ta end ringi keerab. „Kobi alla,„ ütleb ta. „Sinuga on siin liiga kitsas.“

Mõtlen vahel, kas ta oli enne ema lahkumist teistsugune. Kas temaga oli kergem ühist keelt leida. Aga ma ei kujuta teda sellisena ette.

Liigutan end, kui Byatt meie asemele poeb, aga teesklen, et ei ärka, pööran end üksnes seljaga tema poole. Mul on tunne, et ta silmitseb mind hetkeks, aga üsna varsti jääb ta magama. Järgin tema eeskuju alles siis, kui taevaserv hahetama hakkab.