ELU EI OLE AINULT TEATRIS: Mari-Liis Lille sõnul on lähisuhtevägivallast rääkivas lavastuses dokumentaalsus ülioluline. „Et need sündmused on päriselt aset leidnud täpselt sellisena, nagu kirjeldatakse, nii nende õuduses kui ka lootusrikastes pööretes. Kui see ei oleks dokumentaalne, tekiks kiusatus öelda, et selle te olete küll välja mõelnud, nii ei saa ju päriselt üks inimene teisega käituda. Seega lood, mida laval räägitakse, on tõesti sõna-sõnalt nii, nagu inimesed neid meile jutustasid.“Foto: Erki Pärnaku
Jaanus Kulli 26. mai 2021 22:30

 

Naine kolib lahku truudusetust mehest, kes teda alandab. Seepeale kaob too nende ühise lapsega päevadeks ära. Ei vasta telefonile, ei helista tagasi. Kirjutab varjunime alt ähvarduskirju, et sa oled halb ema ja lastekaitse võtab su lapse ära.

See on üks elust võetud lähisuhtevägivalla lugu 37st, mis lavastaja Mari-Liis Lille käe all noorsooteatri lavale jõuab.

 „Mind vapustas iga räägitud lugu. Isegi kui vägivallakraad lugudes erineb, on valu alati sama,“ ütleb Mari-Liis Lill. „Elu on mind alati huvitanud vähemalt sama palju kui teater. Ma ei ole kunagi osanud samastuda tundega, et minu elu on teatris ja mind ei huvita see, mis väljaspool lavaeesriiet toimub,“ põhjendab vabakutseline lavastaja ja näitleja, miks teda on alati paelunud dokumentalistika.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99