Oli 2008. aasta suvi, kui ma suvereporterina esmakordselt Õhtulehe uksest sisse astusin ja Tõnis Erilaiuga kokku puutusin. Mäletan, et kui teised uudistetoimetajad oli hirmuäratavad, siis Tõnist kartsin ma nagu tuld. Ta lihtsalt tundus selline... ohtlik.
Mäletan, et kõik artiklid, mis valmis said, tuli salvestada mingile O: kettale, kust siis toimetajatel oli neid hea võtta ja lehte panna. Kord kuulsin, kuidas toimetajad omavahel arutasid, et minu lugu järgmise päeva lehte ei mahu. Jätsin selle siis tollele kettale salvestamata ja suundusin koju. Koduuksest sisse astudes helises lauatelefon, mille võttis vastu ema. Juba eemalt kuulsin Tõnise mahedat raadiohäält: „Tere, proua! Ega Eiris juhuslikult kodus pole?“ Ema, ilmselgelt äratundnud kellega tegu, andis telefonitoru mulle ja ütles „TÕNIS ERILAID küsib sind!“ Mul jättis süda löögi vahele ja enne kui ma midagi torusse öelda sain, röökis Tõnis: „KUS k***t su lugu on?! Seda on KOHE vaja!“ Ei mäletagi, mida ma talle vastu kogelesin, küll aga mäletan, et panin sõnagi lausumata, nutt kurgus, kodust jooksuga tagasi toimetusse. Kohale jõudes vaatas Tõnis mind nagu mingit imelikku. „Mis sa siin teed? Ega seda lugu nüüd nii väga ka vaja polnud.“
Kommentaarid (0)