Inimesed

Purustame müüdi. Läände pagenud lauljate looming läks arhiivi. Seda ei hävitatud.  

Rein Rannap: „Pärast läände põgenemist tambiti mu nimi ja looming mutta.“  (10)

Jaanus Kulli, 14. mai 2021 22:30
AASTA ENNE LAHKUMIST: Valdo Randpere ja Leila Miller 1983. aastal Tallinnas. Juba järgmisel suvel, 6. augustil, põgenesid nad Soomest laevaga Rootsi ja palusid seal varjupaika. Seepeale kadusid Randpere-Alenderi „Väljas on veebruar täna“ ning Milleri „Pühajärv“ mõneks ajaks eetrist.    Foto: Arno Saar
„Nii kui võimudele sai teatavaks mu kodumaa reetmine, tambiti mu nimi ja looming mutta. Kõik minu nimega seotu oli täiesti keelatud ning isegi laulva revolutsiooni päevil ei tulnud kellelgi meelde võtta maha keeld minu loomingult,“ tulistab helilooja ja pianist Rein Rannap, kes 1987. aasta kevadel välismaale pages. Nõukogude võimu ajal läände putkanud muusikute loomingu mängimine kodumaal oli seotud alati riskiga, sest kõrgemalt poolt pandi neile piltlikult öeldes keelumärk peale.

Pea pool elu Eesti Raadio fonoteegis töötanud Heli Pikk mäletab seda aega hoopis teisiti. „Igasugused käsulauad kadusid ära veel enne taasiseseisvumist, juba laulva revolutsiooni päevil. Siis ei julgenud enam keegi midagi keelata. Aga ennekõike on mind turri ajanud kuulujutud, milliseid on mõni artist kuuldavasti ka ise levitanud, et Nõukogude Eestist emigreerunud muusikute helisalvestised hävitati. See on jama jutt. Ega siis raadios ega ka teles töötanud pooletoobised.“ 

Edasi lugemiseks: