Naabrinaine Herling Mesi Vahur Afanasjevist: „Vahur armastas maailmaasjade üle arutada.“

Ehkki nad elasid naaberkülas, on kõik need Peipsi-äärsed külad meie jaoks naabrid ja meil on hästi tore, kokkuhoidev kogukond. Ka sõpruse sobitamine Vahuri ja tema perega läks lihtsalt ja harmooniliselt.

Vahur oli ju kuulus kirjanik, aga üldsegi mitte tähtsust täis. Ta oli hästi avatud ja hästi muhe ning nägi maailma alati rõõmsates toonides. Ja ta armastas maailmaasjade üle arutada. Vahuri teadmised olid ääretud ning temaga oli alati äärmiselt põnev vestelda. Mina oleksin pigemini tahtnud teda kuulata, aga kirjanikuna jällegi jäi tema mõnikord ise teisi kuulama – et siis neid inimtüüpe kunagi oma loomingus karakterina kasutada. Ta oskas märgata inimeste iseärasusi – meeleolu, maneere ja kõnelemise stiili.

Kui ta meil külas käis, siis ta tuli tihti paadiga. Mul on hästi meeles, kuidas ta kord meie kanalisse sisse sõitis, raamatud paadis. Meil on Mesi Tares tänavaraamatukogu ja tema siis tõi meile oma uusi teoseid raamatukokku.

Viimastel kuudel tegeles ta laulukirjutamisega, mõned neist on ka YouTube’is üleval. See on hästi ilus ja hingestatud looming.