Eeva Esse: intervjuu andmine on veidi enda haavatavaks tegemine (5)

Eeva tõdeb, et ta ei ole iseloomult inimene, kes väga naudiks tähelepanu. „See, et praegu olen rollis, kus ma justkui olen avalikkuse ees ja esinen, on tulnud puhtalt läbi selle, et see on mu töö. Aga, et mul oleks sisemine kihk minna kuhugi püünele, et kuulake mind, ma nüüd räägin – seda sisemist tungi mul päris kindlasti ei ole. Vahel nõuab ikkagi tööd iseendaga, et ma suudaks minna ja naeratada ja teha oma tööd,“ räägib Eeva. Samas arvab ta, et tulebki ennast mugavustsoonist välja saada.

 Lapsepõlves Eeva aga ennast mugavustsoonist välja ei kiskunud. „Lasteaias oli etendus „Lumivalgeke“, kus mulle pakuti pearolli. Mul tekkis aga kohe error – saades aru, et seal on stseen, kus Lumivalgeke lamab ja elule äratamiseks, peab prints teda suudlema. Kui sain aru, et lasteaiakaaslane peab mulle musi tegema, hakkasin nutma ja asi lõppes sellega, et olin tagareas täheke,“ meenutab Eeva ja lisab, et kooli ajal läks asi lihtsamaks. „Ma ei peljanud võib-olla nii palju enam.“

Gümnaasiumi ajal mõtles Eeva, et temast saab saksa keele filoloog, ent asus ema soovitusel hoopis 2009. aastal ajakirjandust õppima. „Ajakirjandus oli toona ääretult populaarne eriala ja konkurents sinna õppima saada oli väga suur," meenutab ta. „Uudisajakirjandus on hästi oluline ajakirjanduslik žanr, millega iga ajakirjanik peaks oma karjääri alustama. See annab sulle kõige olulisemad tööriistad kätte.“

 Eeva ütleb, et 2019. aastal, mil telesaatega „Radar„ lõpparve tehti, leidis ta end keerulisest olukorrast ega teadnud, millises suunas ta karjäär edasi läheb. Peagi avanes tal aga võimalus „Kuldvillakut" juhtida ning nüüd on tal ka oma saade “Esse“. „Kui uks pannakse kinni, siis mõni aknakene ikka avaneb,“ arvab ta.