Angelica Udeküll oma vanaemast: kui olin väike, siis ei osanud hinnata seda, kui sarnased me olime (2)

„Olen üles kasvanud sellised ajal, mil lapse kasvatamine oli kollektiivne töövõtt, ehk siis on nii ema, vanaema kui tädid tegelenud minu kasvatamisega,” räägib Udeküll ja lisab, et kõige rohkem peab ta tänama vanaema, kes on jätnud kustumatud jäljed tema tulevikuarengutesse ja eluvalikutesse.

Angelica meenutab, et kevadeti lõi vanaemas välja pehmem pool. „Kui lilled hakkasid õitsema ja linnud laulma, siis muutus minu vanaema ka linnulaulu keele oskajaks ja jorises kõikide lindudega kaasa, ilma et oleks tegelikult viisi pidanud.”

Teine meeldejääv hetk Angelica jaoks on see, et vanaemale meeldis külalisi kutsuda ja neile süüa teha, aga see ei tulnud tal alati hästi välja. „Üks retsept on temast mulle jäänud, mis enamus inimestele toob külmavärina nahale – köögivilja-piimasupp. Seda tuli valmistada nii: värsked kartulid peenralt, porgandid, roheline sibul, lillkapsas, roheline hernes ja loomulikult naaberkülast tädi juurest toodud piim. Selline oli minu vanaema Ella.”