EUROVISION 2021 | Belgia eurolaulja: meie lugu räägib viltu läinud Tinderi kohtingust (4)

Hooverphonic loodi 25 aastat tagasi. Laulja Alex Callier ja kitarrist Raymond Geerts on esimesest päevast peale olnud ansambli selgrooks. Mehed on töötanud mitmete andekate lauljatega ning 2020. aasta sügisel liitus nendega lauljatar Geike Arnaert. Esialgu tehti enda sõnul tumedat trip-hopi, nüüdseks on aga muusika muutunud soojemaks ning selles on orkestrihelisid, osalt on nende looming aga psühhedeelne, osalt popilik ja kaashaarav. Siiski ütleb bänd, et nende lood on tunnuslugudeks filmidele, mida ei eksisteeri.

Muide, nende lugusid on kasutatud ka mitmetes tuntud filmides ja sarjades, näiteks filmides „Põgenev ilu“, „Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel“ ja „Igavene kesköö“, ning sarjades „CSI“ ja „Jahtunud jälg“, samuti kuuleb nende loomingut Netflixi hitis „Vihmavarju akadeemia“.

Geike ütleb, et kui ta eelmisel aastal bändiga liitus, ning Alex Eurovisioni lauluvõistlust mainis, mõtles naine: „Õige, jah, see ka.“ „Nii suur rahvusvaheline tähelepanu on minu mugavustsoonist väljas, kuid pean tunnistama, et 9aastane Geike vaatas alt üles Belgia eurolauljatele Sandra Kimile ja Liliane Saint-Pierrele. Imiteerisin neid isegi oma koduõues. Eurovision on mind alati paelunud ja ilmselt pani ka lauljatee alguseks seemne mulda.“ Raymond aga sõnab, et tal on juba lapsepõlvest Eurovisioniga tetud side olnud. „Minu vanaema kohvikus oli muusikamängija, kus olid olemas kõigi võitjate lood. Festivali mitmekesisus on mulle alati selge olnud. Ootan väga Belgia esindamist.“

Õhtulehe küsimustele vastas Alex Callier.

- Millest teie lugu räägib?

Kirjutasin selle pärast esimest lockdown’i, kui veetsin kolm kuud üksi oma stuudios. See oli üle pika aja esimene koostöö ja sündis juuli alguses koos Charlotte Foret’iga. Ma ei tahtnud kirjutada lugu sellest, kuidas kõiki igatseme, vaid hoopiski praeguse aja nii-öelda enesetapust – võõrastega suudlemisest, üheöösuhetest, kellegagi kohtumisest ja tema puudutamisest. Kõigest sellest, mida praegusel ajal veidraks peetakse. Lugu räägib viltu läinud Tinderi-kohtingust.

- Mida tänavuselt võistluselt ootate ja millised on teie eesmärgid?

Tahame lõbutseda. Oleme juba aastaid Eurovisioni fännid ja mõtlesime esmakordselt, et ei tahaks seda eemalt vaadata, vaid isegi osaleda. Me ei oota võistluselt liiga palju, tahame hästi esineda ja hetke nautida.

- Mida Eurovision teie jaoks tähendab?

Olen võistlust lapsest saati vaadanud ja naudin seda väga. Eurovision on suur üritus ja seal on väga suur kontrast intiimsuse ja groteski vahel. Kokku saavad erinevad kultuurid, maitsed ja kontrastid. See meeldib mulle väga.

- Kas Eurovisionil osalemine on olnud teie unistus?

Ei ole, aga Belgia rahvusringhääling on meilt seda juba korduvalt palunud. Seni pole me osaleda saanud, sest graafik pole lubanud, kuid eelmisel aastal oli võimalus. Samuti on sel aastal meil rohkem aega.

- Miks otsustasite Eurovisionile kandideerida? Kuidas reageerisite, kui teid oma riigi esindajaks valiti?

Ütlesime VRT-le (Belgia rahvusringhääling – toim.), et osaleksime, kui meil on hea lugu ja saame kõike teha sajaprotsendiliselt enda moodi – et bänd otsustab, milline on muusikavideo, lavastus ja laul, ning keegi ei kirjuta meile midagi ette. Soov kogu asja kontrollida oli meie ainus tingimus. Muidugi on oma riigi esindamine suur au, kuid ka suur vastutus. Mullu läks meil alternatiivsel võistlusel hästi – rahvas hääletas meid teisele, žürii aga üheksandale kohale, kokkuvõttes olime viiendad. Sel aastal on küll päris stressirohke ja suur väljakutse.

- Pidite oma riiki ka mullu esindama. Kuidas reageerisite uudisele, et võistlus ära jääb?

Päev enne seda tühistati Belgias jalgpallivõistlused ja sain aru, et tegu on väga tõsise haigusega. Jalgpall on Belgias püha ja kui see tühistatakse, on probleem suur. Mõtlesin kohe festivalisuvele ja kõigile ärajäävatele kontsertidele, ning sellele, kui paljud muusikud rahalistesse raskustesse satuvad. Kõigil ei ole rahalisi sääste, et see imelik aeg üle elada.

Alguses hakkasin muusikat kirjutama ja Eurovision andis õnneks eesmärgi, et end töös hoida. Kirjutasin neli kuud muusikat, augustis oli aga enesetunne juba päris raske. Siis keegi küsis aga, kas oled mõelnud, et muusika kirjutamine on sulle teraapia eest. Sain aru, et nii on, hakkasin uuesti kirjutama ja enesetunne läks paremaks. Koroona näitas, et muusika kirjutamine mõjub mu vaimsele tervisele väga hästi.

- Mitmed riigid otsustasid tänavuseks võistluseks uue esindaja valida. Kas kartsite ka, et sa ei saagi võistelda? Kuidas reageerisite, kui selgus, et saate siiski teise võimaluse?

Ei kartnud, sest suhtlesime samal päeval, kui uudis tuli, ringhäälinguga ja otsustasime, et osaleme ka 2021. aastal. Meie ei muretsenud, sest Belgias valib artisti ringhääling. Teistest, kes uut võimalust ei saanud, on kahju küll.

- Kas olite ka kurvad, et pidite selleks aastaks leidma uue loo ja ei saanud võistelda mullusega? Kumb neist – eelmise või selle aasta – lugudest teile rohkem meedib?

Ei olnu kurb, sest usun, et osa Eurovisioni võlust ongi see, et iga riik avaldab oma lood erineval ajal, fännid avastavad ja arvustavad neid. Mul oli kohe alguses selge, et peame kirjutama uue ja hoopis teistsuguse loo. Eelmise aasta lugu oli väga isiklik ja rääkis minu surnud isast, tänavune on aga natuke unistav ja musta huumoriga vürtsitatud.

- Üsna suure tõenäosusega ei lubata sel aastal saali publikut. Mida sellest arvate? Kas publiku kohalolu on teie jaoks oluline (Praeguseks on teada, et Hollandi valitsus lubab võistlust vaatama 3500 inimest, intervjuud on tehtud enne seda uudist – toim.)?

Kartsin väga, et publikut ei tule, aga nüüd on selge, et ikka tuleb ja see on väga hea. Publikule esinemine annab palju rohkem energiat, kui tühjale saalile laulmine. Oleme väga rõõmsad, et publik tuleb.

- Kumb on teie arvates olulisem – laul ise või lavaline esitus? Miks?

Laul. Viimased paar aastat on seda tõestanud – kui vaadata näiteks hiljutisi võitjaid Duncan Laurence’it ja Salvador Sobrali. Mõnikord on muidugi ka sõu oluline, näiteks Netta puhul, aga arvan, et olulisem on siiski laul.

- Aastate jooksul on pidevalt räägitud ka sellest, mis keeles peaksid võistlejad laulma. Mis sina arvad – kas igaüks peaks laulma oma riigikeeles, inglise keeles või võiks kõik olla nii, nagu praegu?

See peaks olema igaühe enda otsustada. Kui artist muidu oma emakeeles laulab, peaks ta seda ka Eurovisionil tegema, aga Hooverphonic on inglise keeles laulnud juba 25 aastat. Igaüks peaks saama keele ise valida ja piiranguid ei tohiks olla. Mulle meeldib, et viimastel aastatel on mõned artistid oma emakeeles laulnud. See teeb võistluse euroopalikumaks ja annab uue nüansi. Samas saan ka aru, et mõned ei taha emakeeles laulda, sest näiteks flaami keel, mida Belgias räägitakse, on väga raske.

- Milliseid üllatusi tänavuselt võistluselt ootate?

Ma ei oska üldse midagi oodata, seega on suurem osa meie jaoks üllatus. Vaatame, mis saab.

- Mida arvad Eesti esindaja Uku Suviste loost?

See on okei, aga mitte mu lemmik. Minu arust on tänavu parim lugu Prantsusmaal, usun, et neil on suur võiduvõimalus, aga kunagi ei tea. Prantsusmaa lugu on hea, kaasahaarav, erinev. Barbara Pravi on hea laulja ja tugev konkurent.