Foto: Pixabay
Kommentaar
3. mai 2021, 18:38

Adik Levin | Kuidas aidata surivoodis olevaid patsiente (4)

Lugesin avalikku kirja minister Tanel Kiigele: miks peab inimene mõnes haiglas mahajäetuna surema? Olin hämmingus, kui lugesin selle haigla juhtkonna vastust, mis oli bürokraatlik ega pakkunud võimalusi, kuidas aidata siitilmast kergemini lahkuda. Samuti ei leidnud ma võimalusi, kuidas kergendada sugulaste ja omaste olukorda, kui nad soovivad hüvasti jätta surivoodis oleva sugulasega.

Enne Covid-19 puhangut oli inimeste lahkumine siitilmast haiglates tavapärane. Omaksed külastasid surijat ja erilisi piiranguid ei tehtud. Nüüd aga on olukord koroonasõja ajal muutunud kardinaalselt. Esimese laine ajal oli telepildis, mis tuli USAst, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Itaaliast, masendav näha ülerahvastatud intensiivraviosakondi, ebainimlikke matusetseremooniaid jne. See, mida praegu näeme telepildis Indiast, on justkui teiselt planeedilt. Eelmine pandeemia oli 100 aastat tagasi, sellepärast puudub nüüdisaegne kogemus.

Avalikus kirjas kirjeldatud olukorrad haiglas ei ole loomulikult üksikjuhtumid. Seda olen tajunud oma tutvusringkonnas, kui haiglas lahkus ebainimlikult minu tuttava ema. Neid juhtumeid on küllaga. Teame sellest vähe, kuna surnud sellest ei räägi, sugulased ka kõike ei tea ning vahest ei tahagi sellest rääkida ja veel enam kirjutada.

Haigla juhtkond väidab, et nendeni on jõudnud soov, et haigla lõdvendaks piiranguid. Nad kirjutavad, et püüdes kaitsta patsiente, ei ole see võimalik. Selles osakonnas on kõik Covid-19 haiged. Surivoodis olevale inimesele aga oleks kontakt lähedasega täiesti inimlik. Tõsi on aga see, et haigla külastajale, kes ei ole Covid-19 põdenud ja selle vastu vaktsineeritud, oleks see kontakt tõepoolest ohtlik.

Loomulikult on maksimumtähelepanu haigla praeguse töökorralduse juures suunatud sellele, et kindlustada intensiiv- ja teised osakonnad arstide ja õdedega. Kahe silma vahele on jäetud surivoodis olevad patsiendid, kes samuti vajaksid meeskondi hingehoidjate, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate näol. Jah, nad on nominaalselt võib-olla olemas, kuid tihti on see ainult linnukese jaoks paberil. Need spetsialistid viibivad haiglates mõne tunni ja tihti kõikide raskete haigete juurde ei jõua.

Arstid ja õed on koormatud teiste patsientidega. Surivoodis olev inimene aga vajab pidevat ööpäevaringset tähelepanu. Aga mitte nii, et tütar avastas, et kõik kirjad, mida ta nädala jooksul emale saatis, olid kinnistes ümbrikes. Mitte keegi ei avanud neid ega aidanud neid ette lugeda. Haigla juht kirjutab vastuses Skype'i olemasolust. Kuid see ei ole see, mida surivoodis olev inimene vajab.

Praegu on surijaid veel küllaga. Haiglas surijatega tegelevale meeskonnale võiks ju kas või ajutiselt võtta juurde hingehoidjaid, vabatahtlikke või tudengeid, kes oleks pidevalt haiglas ja hoiaks kontakti surivoodis olevate patsientide omastega. Vajadusel organiseeriks kohtumise perekonna või sugulastega. Aga mitte nii, et minu tuttava ema kuulmisaparaat ja mobiiltelefon ei olnudki laetud, patsient viidi eraldi palatisse ja selle nelja seina vahel lahkus ta ka siitilmast.

Ei saa öelda, et Eesti riik ei tähtsustaks seda probleemi. Sotsiaalministeeriumi juurde on loodud peakaplani institutsioon, kuid kas pandeemia ajal on meil hingehoidjad igal pool olemas? Jah, võib-olla poole kohaga, kuid see on ju köömes. 

Haiglajuhile, kes andis selgitusi avalikule kirjale, soovitaks ma ümber korraldada oma haigla töö ja luua inimlik süsteem, et aidata surivoodis olevaid inimesi ja nende peresid.