Vello ja Lemme Vaher: isa oli leebe, aga logelemist ei salli

Lemme Vaher (20), tsirkusepere pesamuna

Mu isale on akrobaatika ja kõik sellega seonduv ülitähtis, pooleli jätmise mõtet pole tal olnud isegi õnnetuste järel. Oma kõige rängema sporditrauma sai ta 2017. aastal. Kui sain emalt kõne, et isa on haiglas, oli minu reaktsioon: issand, kas nüüd on kõik? 

Isal oli lülisambamurd, ta kaotas ühe vaheketta, üks lüli oli murdunud ja kokku surutud.  Ema õnneks rahustas mind maha, et kõik saab korda, aga läheb aega. Operatsioonist isa keeldus, sest ei tahtnud, et talle metalli sisse pannakse. Mul oli temast nii kahju, sest trenn on talle elamiseks vajalik. 

Isa põhimõte on: ära anna kunagi alla! Sõnni tähtkujus sündinuile on omane järjepidevus, tahtejõud, eesmärgi nimel rühkimine. Mõni inimene ei saa jooksma minna, kui näpp valutab. Kui isal on kolm-neli kehaosa haiged, teeb ta trenni neile, mis on parajasti terved. Tal on matt kogu aeg maas, et saaks ikka venitada. Iga päev teeb ta ühe tunni jõudu ja kaks tundi venitab. Isa treenib nii beebisid kui ka suuremaid, tal on eri kohtades eri tüüpi treeninguid. Enne lastele trenni andmist teeb endale trenni, vahel neli-viis tundi päevas. 

Enne akrobaatikat tegeles isa vabamaadlusega. Üks maadlustrenni mineku põhjusi oli soov seista vastu vanema venna kiusamisele. Treeningutes torkas silma ta eriline painduvus ning ta hakkas esitama akrobaatikanumbreid. 18aastaselt sattus ta Võsu varietee lavale. Siis, 1981. aastal, algaski ta teadlik enesearendamine. 

Isal pole olnud ühtegi akrobaatikaõpetajat, kõik on ta ise õppinud. Samas on ta eluaeg olnud akrobaatikatreener ja esinenud akrobaadina. Iseõppimine on võimaldanud olla originaalne. Ta seob akrobaatikastiile, võimlemist, tsirkust, fitnessi, joogat, breiktantsu, balletti. 

Õppinud on Vello hoopis TPI ehitusteaduskonnas sooja- ja gaasivarustust ning ventilatsiooni ja on töötanud neli aastat ehitusinsenerina. TPIs saadud teadmised füüsikast, matemaatikast ja teoreetilisest mehaanikast on talle kasuks olnud. Isa usub, et nii nagu muusika on matemaatika, on seda ka akrobaatika. 50aastaselt õppis ta lavakoolis magistrantuuris teatrikunsti ja -pedagoogikat, diplomitöö sisuks oli, kuidas rääkida liikumise ajal. 

Osalesin koos isaga Kanal 2 „Talendijahis“, aga isa kutsuti 2016. aastal ka „America's Got Talenti“ saatesse. See on maailma edukaim tõsielusõu. 52 000 konkureerijaga voorus ta osalema ei pidanud, ta kutsuti kohe 300 valitu hulka. Pääses sealt 90 ja veel edasi 36 parema sekka. 2018. aastal käis ka Saksa supertalendisaates ja 2020. aastal Gruusias telekonkursil.  

Kõiki meid, oma lapsi, hakkas isa treenima kohe pärast sündi. See on meile kasuks tulnud ja koos emaga on nad meist sportliku pere kasvatanud. Endla (29) ja Lembi (34) õpetavad nüüd ise tsirkusekoolis lapsi, Lembi on ka edukas teivashüppaja ja Endla tegeleb fitnessiga, ka tema õpilased juba võistlevad. Lembi õpetab – nagu isagi – ka beebivõimlemist. Mu õde Linda (31) on näitleja ja elab Saksamaal, aga usun, et lapsena tehtud akrobaatika aitab teda praeguseni. Vend Vootele (35) lõpetas Tallinna ülikoolis koreograafiateaduskonna ja mängib lauatennist.  

Mu vanematel on neli lapselast, sportlikud on nemadki. Vootele lapsed Ööle ja Tähe on käinud tsirkuseringis. Lembi pojad teevad koos temaga trenni, vanem, Maru käib džuudos, hüppab teivast, jookseb. 

Suur pere on vahva küll, kunagi tahaks endalegi! Enamuse ajast hoiame kokku, tülid tekivad enamasti sotsiaalmeedia teemal. Liiga palju oleme nutiseadmetes ja vahel postitab keegi midagi sellist, mida võib-olla ei peaks. 

Isana on Vello leebe, treenerina aga üsna nõudlik. Ta arvab, et igaühe tulevik sõltub temast enesest. 

Vello Vaher (57), tsirkuseartist ja akrobaatikatreener

Lemme on teistest me lastest palju noorem, niisiis pesamuna. Kui ta oli viiene, ütlesin ta kohta „viieaastane kõige vahvam põngerjas“, siiamaani nimetan teda vahel nii. 

Väiksena rääkis Lemme vahel telefonis oma tundmatu sõbra Tikaga. Kui küsisin, kas Tika on poiss või tüdruk, siis ütles ta, et ta on lihtsalt Tika. Tal oli kahju, et ei sündinud kohe pärast teisi lapsi, oleks saanud nendega koos mängida, ei oleks pidanud tundma suuremate tõrjumist. Enam ta ei kahetse, vastupidi, on hea, et on kolm vanemat õde ja vend, kelle poole võib alati pöörduda.  

Seitsmeaastaselt sai ta tädiks. Vennatütar Ööle suhtes oli tema nüüd vanem. Ta ise ütleb, et kuna temaga oldi ülbe, siis oli nüüd tema kord tõrjuv olla. Praegu saavad nad Öölega hästi läbi, on nagu õed, välimuselt on ta Öölega isegi sarnasem kui õdedega.  

Toas rippus võrkkiik ja Lemme võis tundide kaupa kiikuda. Kui me telekat vaatasime, käis ta sellega meie silme eest nagu auto kojamehed aina läbi. Välisukse kõrval on  varbsein. Kui me uksest sisse astusime, ehmatas ta meid pea alaspidi rippudes. Mõnikord puges kappi riiete vahele ja ehmatas meid sealt.  

Mu 1991. aastal koostatud raamatus „Harjutusi väikelastega“ on need asjad, mida tegin kolme vanema lapsega. Lemme sünni järel panin kokku uue raamatu „Võimlemine väikelastega“ harjutustest, mida tegin Endla ja Lemmega.

Nii Lemme kui ka Endla on käinud rühmvõimlemises. Hiljem käis Lemme ka trampoliinitrennis, jõudis noorte EMile ja MMilegi, aga kui ta treener maisest elust lahkus, siis jättis Lemme selle pooleli. Kahju. 

Väike Lemme oli kaasas, kui me pere tsirkusetuuridel haagissuvilaga mööda Euroopat ringi sõitis. Tegime viis reisi, nii et olime kaheksa kuud kusagil Euroopas paigal. Esinesime Horvaatias, Sloveenias, Hispaanias, Itaalias, Portugalis ja Marokos. Meie kavas osales kogu pere, kui ka väike Lemme kaasatud sai, ahhetasid kõik: oi kui armas! Pärast kaheksat kuud tulime aastaks-kaheks Eestisse tagasi, siis läksime uuesti. 

Lapsed olid koduõppel ja said sellega hästi hakkama, kuigi siis e-õpet polnud. Vahel sõitsid suuremad lapsed meist varem koju. Reisidel soovis Lemme, et saaks lasteaeda minna. Ta sai seda teha siis, kui lõpetasime ringisõitmise. 

Viimasel tuuril Hispaanias ostsime Lemmele väikese ratta ja kui peatusime ühel tsirkuseplatsil Barcelonas, hakkas ta seda proovima. Pool tundi jooksin tal järel, siis hakkas ise sõitma ja oli nii uhke! Ta oli siis viiene ja see on tal hästi meeles.

Eestlasi peetakse introvertideks, aga meie oleme küll temperamentsed nagu Itaalia perekond. Eeldan, et reisimisel on selles oma osa. Lemmegi on hästi avatud, tal pole probleeme suhtlemisel. Kui nooremates klassides oli vaja kedagi õpetajaga rääkima saata, siis tema läks. Temast on kasvanud iseseisev tütarlaps. 

Praegu õpib Lemme juuksuriks. Ilus on vaadata, et teised tütred kutsuvad enne esinema minekut väikse õe endale patsi punuma! Lemme oskab ka hästi küpsetada, mis on minu kõhule küll halb. 

Ma olen kasvatanud oma lapsi nii, nagu olen õigeks pidanud. Ühelt poolt olen võib-olla liiga palju suunanud ja surunud. Mulle ei meeldi, kui inimesed lihtsalt logelevad. Kui seda näen, siis ütlen, et nüüd läheme trenni ja võib jääda mulje, et mina nõuan. Teisalt olen jätnud neile ikka ka vabad käed.