Kirjandusprofessor Arne Merilai: „Eesti ilukirjandus on variautorite suhtes vaene, sest igaüks tahab olla ise autor – eks see ole ka auahnuse küsimus.“ (5)

Asi ei ole ühes või teises kirjutajas, vaid edumeelses ettepanekus. Nimelt võiksid Eesti poliitikud maailmale eeskuju nädata ja oma kõnedes avalikult viidata, kellelt on nad loometuge saanud. See ei võta tükki küljest ära, pigem lisab aususe respekti. Kui mõnedki poliitikud on rajalt maha võetud teaduslike plagiaatide pärast, siis on veider, kui tähtsad kõned sealsamas kõrval võivad end võõraste sulgedega ehtida. Arusaadav, et vähe aega ja ekspertiisi, rohkelt rööprähklemist, aga ikkagi. Õiglustunde riive on olemas, kuigi kahvatunud kujul ja mitte tüssamiseks.

jätkub.... Mul ei ole andmeid, kas kunagi on sulge laenanud Mihkel Mutt, Toomas Kiho, Valdur Mikita või Kristiina Ehin (kuid nõunikud kindlasti), aga kõrgest kantslist kõnelejate stiil ja kehakeel vahel reedavad, et jutt ei tule päris nende endi suust. Olen ka ise ühe ministrikõne mustandi teinud kirjanduse kohta ja pean möönma, et veidi imelik järelmaitse sest anonüümsest esmaabist jääb.

Aitäh Aigi Viirale huvitava referaadi eest, lahe lugemine! Kahjuks ma ei saanud looga enne avaldamist tutvuda ja midagi on telefonimängus kaotsi läinud ja eksitavalt levima hakanud, miska paar täpsustust. Vilde olevat abistanud oma leivaisa Jaak Järve eesti esimese romaanikatse „Vallimäe neitsi“ juures. Toomas Kalli kunagist följetoni Kaupo Kännust, kes eesti kirjanikele teoseid vorpis, pean samuti heaks näiteks nagu Savisaart ja Brežnevitki. Presidendikõnedest võin paraku väita ainult Rein Veidemanni nime, kes on seda ise tunnistanud. Teisi me teps ei tea, on pigem rahva lõbusad oletused.

Tere! Aitäh Aigi Viirale, kes helistas ja küsis sel huvitaval teemal. Kahjuks ei antud mulle teksti enne avaldamist lugeda, sest paar kindlas kõneviisis kohta peaksid algama võibolla-ga. Presidendikõnede kohta ei ole mul rohkem teadmisi kui hää kolleeg Rein Veidemanni tunnistus, muu on juba mängurõõmus hüpotees: kas tuleb kõne alla Mihkel Mutt, Valdur Mikita või Kristiina Ehin, ma ei tea seda väita. Selline praktika on aga olemas ja diskuteeritav poolt või vastu, kas jääb imelik järelmaitse või mitte, sest päris neutraalne see asi ju ei ole, kui mujal valatakse kiivalt plagieerimise järele.