INTERVJUU | Konstantin Vassiljev: riik ei saa sundida mind loobuma mu emakeelest. Kuidas ma pärast seda emale silma vaataksin? (13)

Armastatud jalgpallur tunnistab, et tegelikult sattus ta üsna juhuslikult olukorda, kus teda hakati tooma õnnestunud integratsiooni näiteks. Pärast umbes kümmet aastat piiritagust elu on Vassiljev juba mõnda aega tagasi kodumaal ning arutab nüüd selle üle, kas ja kuidas suutis meie ühiskond tema eemaloleku ajal küpseda. Üdini eestikeelse haridussüsteemi pealesurumist ei pea ta õigeks, sest inimene saab targemaks, kui talle võimaldatakse õpet emakeeles. Mis omakorda ei takista pallivõluri sõnul kellelgi eesti keele õppimist ega integreerumisprotsessi.

Kostja, kas sind tohib kutsuda venelaseks?

Oleneb, mis tähenduse sellele sildile paned. Rahvuselt olen venelane, emakeel on vene keel, perekonnas räägime samuti vene keelt. Kokkuvõttes on mind õige kutsuda venelaseks.

Mulle on tundunud, et sõnal „venelane“ on Eestis mingi teatav ebamugav alatoon. Ma pole päris kindel, millal tohin seda sõna kasutada, millal mitte. Kas oled tundnud, et sõnal „venelane“ võib olla solvav maik?

Kindlasti. Vahel panevad inimesed selle sõna juurde miinusmärgi. Samas ei oleks ju õige öelda, et olen eestlane. Ei ole ju. Olen Eesti riigi kodanik – see on õige väljend. Rahvuste küsimuses on tunda kohati väga õhukest piiri. Võime mingil määral jõuda rassismi või millegi sarnase pinnale. See omakorda ei ole ju normaalse inimese huvides. Peab olema ettevaatlik. Mina ei vaata mitte kunagi inimese passi ega nahavärvi. Kõige tähtsamad on inimeste teod. 

Eestlased on üldiselt oma rahvuse üle uhked. Kas Eesti venelane tahab, oskab või saab olla oma rahvuse üle uhke?

Minu põlvkonna jaoks on see keeruline küsimus. Jäime ühe riigi lagunemise ja teise iseseisvumise vahele. Ega ma ei saanudki sel ajal aru, kas peaksin olema uhke selle üle, et olen venelane. Igal juhul ei ole ma eestlane. Aga samas olen ma Eesti inimene. Tunnen, et minu põlvkond jäi kahe vahele ja raske on kirjeldada, mille üle ma täpselt uhke olen. Ma ei saa öelda, et seon oma rahvust mingi riigiga. Minu rahvus pole tegelikult isegi seotud selle riigiga, mis on meie naaber. Samal ajal pole see rahvus seotud ka Eestiga.

Mäletan, et lapsena kartsin venelasi. Hiljem olen püüdnud mõista, kust see tuli. Kindlasti mitte perekonnast, seega pigem algas see mõttemaailm kooli minnes. Mida sina ja sinu sõbrad arvasite poistena eestlastest?

Mingit kartust ega vihkamist polnud. Aga mäletan, et jalgpallile andis teatav rivaalitsemine ekstra motivatsiooni. Eesti poiste vastu tahtsin ikka rohkem võita.

Sa kolisid jalgpalli tõttu Eestist ära aastal 2008. Tagasi tulid 2019 ja nüüd oled siinse eluga jälle rohkem sina peal. Kas meie ühiskond sai vahepeal veidi küpsemaks?

Mingil määral vist ikka. Kui rääkida integreerumisest, siis see toimub inimeste tasemel. Seda ei saa teha seaduste ega jõuga. Teatud mehhanismid võivad aidata, aga kui inimestel pole soovi, siis ei jõuta kunagi eesmärgini. Kui inimene soovib teistega suhelda, siis ei mängigi keel ega rahvus enam selles suhtluses rolli. Leiame alati ühise keele. 

Aga kas astusime nende kümne aasta jooksul sammu edasi? Mul on raske kommenteerida. Minu ümber on sõpru ja tuttavaid mõlemast rahvusest. Need ringkonnad on päris laiad. Mina ei tunne, et see rahvuste vaheline konflikt – nimetame seda niimoodi – oleks nii suur, kui paistab meediast või poliitikute jutust.

Kas tunned end venelaste kogukonnas kuidagi ükssarvikuna, sest oled nii hästi integreerunud?

Ma ei ole üksi selline. Neid inimesi on palju, kes seovad oma elu jäädavalt Eestiga. Mina ei teinud integreerumiseks midagi spetsiaalselt. Mängisin lihtsalt jalgpalli. Proovisin teha oma asja hästi. Sellega kaasnes inimeste toetus ja tähelepanu. Kui oleksin lihtne ärimees, siis võiksin olla edukas,  nii et keegi ei tunneks mind. Jalgpall on lihtsalt spetsiifiline eluala, kus tähelepanu on päris suur. Tegelikult lihtsalt sattusin üsna juhuslikult sellisesse olukorda, et mind kasutatakse hea integratsiooni näitena.

Räägi, millises Eestis sa üles kasvasid. Kuidas suhtuti Maardus uude riiki?

Minu vanematele oli režiimivahetus suur šokk. Olukord tekitas hirmu, aga ma ei mäleta, et see oleks tekitanud vaenu. Vanemad püüdsid keskenduda sellele, kuidas edasi elada. Keegi ei hakanud kohvrit pakkima ega ärasõitu planeerima. Sellist lahkumise juttu ei kuulnud ma kunagi.

Maardu oli pigem venekeelne linn. Inimesed töötasid keemiatehases. Eesti keelt oli ka kuulda, näiteks mu naaber oli eestlane. Praegune Maardu on igas mõttes väga teistsugune. 

Mina läksin kooli Eesti vabariigis. Ega väikese poisina polnud mul endal mingeid suuri plaane, aga pärast kuut-seitset kooliaastat hakkasin mõtlema, mida teha näiteks kodakondsuse küsimusega. 

Millal sa said Eesti kodanikuks?

Kümnendas või 11. klassis. Tegin põhiseaduse eksami ja keeleeksami. Mu emal on siiamaani hall pass. Mina ja mu vanem õde tahtsime Eesti passi. 

Meie vanusevahe on mõned aastad, üsna sarnane põlvkond. Minul oli koolis väga raske vene keelt õppida, sest ma ei leidnud selleks motivatsiooni. Arvasin, et mul pole seda vaja. Tagantjärele tean, et olin loll. Kas sulle piisas koolis õpitud eesti keelest, et saada kodakondsuse eksamil läbi?

Ma võtsin lisaks paari kuu pikkuse keelekursuse. See ei andnud mulle mingeid erilisi uusi teadmisi, küll aga oli seal võimalus eesti keeles suhelda. Koolis olid mul päris head eesti keele õpetajad, aga kui tund lõppes, siis tulid ju teised asjad peale ja keegi ei hakanud vahetunnis eesti keelt praktiseerima. Minul oli olemas kindel motivatsioon, et tahan saada kodakondsust. Lõpuks on ju nii, et keel läheb paremaks ainult siis, kui hakkad seda päriselt kasutama.

Kus sinu eesti keel siis ikkagi nii soravaks läks?

Kui jõudsin jalgpallis noortekoondistesse, siis hakkas tekkima rohkem eestikeelset suhtlust. Jalgpalli eelis on see, et kogu tiim on väljakul ühe eesmärgi nimel. Kui grupil on paigas eesmärk, siis ühinetakse mingil teisel tasemel. Rahvuste küsimus kaob laualt täielikult ära, sest selle peale lihtsalt polegi aega väljakul mõelda.

Elasid kümme aastat Eestist väljas. Vahel oli ikka kuulda intervjuudest, et su eesti keel jäi kehvemaks. Kas oled täiskasvanuna teinud teadlikult midagi, et sõnavara suurendada ja näiteks aktsenti vähendada?

Mitte midagi erilist. Loen pidevalt uudiseid. Kui tuleb mingi uus sõna, siis ikka kontrollin üle, kas sain õigesti aru. Kui sõna jääb meelde, siis on hästi, aga tuupima ei hakka. Aga see on tõsi, et välismaal tundsin, et keel läks kehvemaks. Mäletan, et Sloveenias helistas üks ajakirjanik ja tahtis kohe telefoni teel intervjuud. Sain aru, et räägin valesti ja sõnu on vähe. Seejärel teadsin, et püüan näiteks koondiselaagrites võimalikult palju eesti keeles rääkida, et see oleks ikka pidevalt suus. Mingit sellist hetke küll ei tekkinud, et keel hakkaks täiesti ära ununema.

Poliitikud on paarkümmend aastat vaielnud kooli ja keele teemal, aga ära pole tehtud peaaegu midagi. Kas eestikeelset kooli peaks peale suruma või mitte?

Pealesurumine ei aita kunagi. Ja ma ei usu, et meil on siin nii palju õpetajate reserve, et selline mõte üldse toimiks. Valitsused vahetuvad pidevalt ja igaühe jaoks on keele ja kooli teema põnev kaart, mida lauale mängida. Tõesti arvan, et suurem osa Eesti elanikke ei saa aru, mis on nende vaidluste mõte. Kui asi on ainult selles, et tahame, et kõik oskaks eesti keelt, siis ei pea selleks tervet koolisüsteemi eestikeelseks muutma.

Silmaringi laiendamiseks ja teadmiste saamiseks on inimesele parim ikkagi oma emakeel. Aga keele õppimine sõltub ju motivatsioonist. Tuleb anda inimesele võimalus ja kui ta tahab, siis ta õpib. Järgmine küsimus on see: kas me tahame omavahel rääkida või ei taha? Kui tahame, siis on kõik võimalused selleks juba ammu loodud.

Paljud eestlased räägivad minuga vene keeles. Asi pole selles, et mina ei saa muidu nendest aru. Nad lihtsalt kasutavad võimalust võõrkeelt kasutada. Meie sinuga räägime praegu eesti keeles. Põhiteema on, kas tahame omavahel suhelda. See, mis keeles on üldhariduslike ainete õpetamine, ei ole integratsiooni osas kõige tähtsam. 

Mis keeles saavad hariduse sinu lapsed?

Minu lapsed õpivad kakskeelses koolis. See on päris uus projekt. Üks mu tütar on esimeses, teine neljandas klassis. Õpivad kahes keeles, aga tasapisi läheb ülekaal eesti keelele. Klassid on moodustatud võrdselt. Näiteks: kolmandik õpilastest eestikeelsed, kolmandik venekeelsed ja kolmandik mõlemakeelsed. Näen, et see töötab. Mu tütred õppisid Poolas ka sealse keele ära, aga omakorda kuulsid nad seal väga harva eesti keelt. Küll aga näen juba kahe aasta järel, et laste tasemel räägivad nad kenasti ka eesti keeles. Neil pole enam hirmu selle keele ees. Järelikult kool töötab. Kõige tähtsam, et lapsed käivad koolis hea meelega.

Tallinn on suures plaanis kakskeelne linn, eesti ja vene keelt on vaat et võrdselt. Maardu on Tallinna kõrval ja eestlastele ikkagi lähedal. Aga kuidas suhtuda narvalastesse, kellel puudub eesti keelega peaaegu igasugune kokkupuude. 

Ei saa öelda, et seal poleks eestikeelseid inimesi. Käisin Kohtla-Järvel ühe lastemeeskonnaga kohtumas. Nägin, et lapsed ja perekonnad rääkisid ka eesti keeles. Võimalik, et riigis on üldisem valearusaam sellest, kes elavad Ida-Virumaal. Seal elavad Eesti inimesed, kelle hulgas on nii eestikeelseid kui ka venekeelseid. Ajaloos lihtsalt läks nii, et nad elavad seal. Neile ei saanud öelda, et pakkige kohvrid. Kui inimesed elavad Eestis, siis järelikult tahavad nad elada Eestis. Nad tahavad, et neil oleks hea ja riigil oleks hea.

Kas Eesti riik unustas Narva ja Ida-Virumaa mitmeks aastakümneks ära?

Võimalik. Tuletan meelde, et see piirkond on väga ilus – näiteks Toila ja mererannad!

Ja südamlikud inimesed!

Just! Sealsed inimesed vajavad riigi positiivset tähelepanu. Mitte ainult seda, et Ida-Virumaa püstitas koroonaviiruse rekordeid. Samamoodi ei taha tavaline inimene või laps sellist tähelepanu, et õpetaja või treener teda kõigi ees sõimaks. Pigem tahaks, kui keegi ütleks, et „ära muretse, küll läheb kõik hästi!“ 

Sinna piirkonda peab panustama. Meil ei ole luksust, et siin elaks sada miljonit inimest. Siin on väga tähtis, et kõigil Eesti inimestel oleks hea elada. Nad peavad tahtma siin elada. Muidu sõidabki osa inimesi siit minema. Ja need ei ole ainult venekeelsed, vaid ka eestlased lahkuvad Eestist. Nad ei sõida sellepärast minema, et on siinse eluga rahul. Arvatavasti ikka seetõttu, et kuskil mujal on parem. See ei ole rahvuste probleem. See on riigisüsteemi probleem. Arstid lihtsalt lahkuvadki. 

Asjale peab lähenema inimlikult. Riik ei saa sundida mind loobuma mu emakeelest. Kuidas ma pärast seda emale silma vaataksin? Milles oleks sellise asja mõte? Samamoodi ei nõua ma eestlastelt, et nad räägiks minuga inglise keeles.

Kui riik käitub inimestega hästi, siis inimesed tahavadki siin elada. Kui nad tahavad siin elada, siis õpitakse ära ka kohalik keel. Selleks ei pea Narva koole eestikeelseks muutma, vaid neil on juba praegu kõik võimalused loodud, et motivatsiooni korral õppida eesti keel selgeks. Samamoodi õppisin mina selgeks poola keele, sest vene keele ja inglise keelega oli keerulisem poolakatega suhelda. Saksamaal ega Prantsusmaal ei saa samuti kohalikega normaalselt suhelda, enne kui oled keele ära õppinud. 

Sellest saavad aru ka siinsed venelased. Aga see, et Eestis tekitatakse haridussüsteemi ümber selline möll... See tekitab hoopis hirmu ja vastupidist reaktsiooni. Meie oma inimesed on pidevalt stressis, sest ei saa aru, milliseks see kool muutub või ei muutu. Milles on siin iva?

Kas su lapsepõlvesõpru võib pidada integreerunud inimesteks?

Osa sõitsid välismaale elama, aga need, kes tahtsid siia jääda, on saanud osaks meist. Täiesti tavalised inimesed. Ühtegi revolutsioonimõtetega tuttavat ma oma ringkonnast ei tea.

Kui olid laps, kas kodus ETVd vaadati?

Ikka vaatasime, kuigi suurema osa ajast olime vene kanalite peal. ETV pealt vaatasin kindlasti multifilme, vaadati ka venekeelset AKd. 

Kui palju on su meediatarbimise harjumused muutunud?

Noore jalgpallurina lugesin kindlasti venekeelset ajalehte Molodjož Estonii, lisaks Õhtulehed, Postimehed... Lugesin neid, kus kirjutati jalgpallist. Tahtsin teada, kuidas mingeid mänge kommenteeriti. 

Praegu püüan lugeda võimalikult erinevatest infoallikatest ja seeläbi panen kokku suurema pildi. Meedia mõju on nii suur, et infoallikate puhul peab olema kriitiline. Mõned meediakanalid on kindlasti mõjutatavad.

Üks suuremaid kohalikke venekeelseid infokanaleid on ilmselt Delfi. Kui palju erineb venekeelse ja eestikeelse Delfi käsitlus ühe ja sama teema puhul?

Olen seda natukene jälginud. Tekib küsimus: miks need erinevad? Pealkirjad on mõnikord täiesti erineva alatooniga. Äkki on probleem tõlkimisega? Mul on tõesti raske aru saada, miks ühest ja samast uudisest kirjutatakse erinevalt. Siit hakkab ka ju mingisugune vastandamine pihta.

See vist tõestab, et ühiskonnal on pikk tee veel minna.

Seda küll... See on kurb ja arusaamatu. Kui keegi suudaks mulle selgitada, miks nad nii teevad, siis saaksin ehk sellest aru. Aga seni on mul küll keeruline mingit loogikat leida.

Vaktsiiniteema on väga aktuaalne. Kuuldavasti soovib hulk inimesi Eestis ainult Sputnikut, muud nad ei usalda. Kas selle taga on Venemaa meedia või meie enda venekeelne ajakirjandus?

Mõlemad. Inimesed vaatavad ka Venemaa kanaleid. Samamoodi kirjutatakse sellest palju internetis. Eks kogu viimane aasta on olnud üks suur teadmatus. Spetsialistid püüavad midagi prognoosida, aga asjad lähevad ikka teisiti. Praegu on ju olukord, kus maailmas pole ilmselt mitte kedagi, kes teaks midagi väga täpselt. Seega on raske oodata, et tavaline inimene oleks hästi informeeritud või kindla plaaniga. Riigid kogu aeg keelavad ja lubavad, tulevad uued vaktsiinid, siis jälle keelatakse ja lubatakse. Teine pool on muidugi see, et inimesed suhtlevad ka omavahel, mitte ei loe ainult meediat. 

Meie venelastel on ju sugulased idapiiri taga. 

Just. Uudistes näidatakse üht pilti. Siis räägid sõprade ja sugulastega ning kuuled, et elu on rahulik. Selgub, et igaüks, kes tahab, saab end vaktsineerida. Kas ma usun siis rohkem oma sõpra või Eesti uudiseid? Kahtlen, et mu sõbral hoiab telefonikõne ajal keegi relva pea juures. Miks ta peaks mulle valetama? Samal ajal nähakse muudes riikides, mis meil siin toimub. Kas meil saab end vaktsineerida? Kui ei saa, siis hakatakse ju mõtlema, et kuidas ikkagi saaks. Elame väga segases maailmas ja selles ei saa süüdistada inimesi. Nendes reaktsioonides mängib suurt rolli hirm.

Maardu tõusis korraks Eesti täiesti ebaõnnestunud infolevitamise sümboliks. Mõne aja eest jäi mulje, et inimesed isegi ei teadnud, et maski peab kandma.

Mu ema elab siiamaani Maardus ja infot oli seal piisavalt. Ju siis oli lihtsalt rohkem inimesi, kes olid kõigi nende piirangute suhtes skeptilisemad. Ma ei saa ka enda kohta öelda, et saaksin päriselt aru, mis maailmas või Eestis toimub. Ühest küljest mängitakse igapäevaselt nende numbritega. Kui hakata ise võrdlema statistikat rahvaarvude ja varasemate pandeemiatega... Siis kohati tundub, et äkki pole olukord nii hull. Keeruline. Mulle tundub, et päris paanikasse pole mõtet minna. Kui isegi teadlased ei tea vastuseid, siis on ka endal raske hoomata.

Eestikeelses meediaruumis on hulk arvamusliidreid, kes võtavad pidevalt sõna ja mõjutavad üldisi mõttemalle. Kas oskasid välja tuua mõne inimese, kel on eriti suur võim meie venelaste seas?

Küsimus on selles, kuidas neid arvajaid vastu võetakse. Võtame näiteks poliitikud. Eestikeelses ruumis vaadatakse venekeelsele poliitikule kui Kremli käepikendusele. Samas, kui see sama poliitik edastab oma sõnumeid venekeelsele kogukonnale, siis tekib samuti kahtlus, et ega keegi pole teda ära ostnud? Tunnistan, et need eelmised laused olid utreeritud.

Lõpuks ei mõjuta ükski arvamusliider ega poliitik eriti integratsiooni. Seda saab mõjutada ainult inimeste soov omavahel normaalselt suhelda. Võin ju peaga vastu ust peksta, aga kui keegi mulle ust ei ava, siis pole asjal mõtet. Sundimine pole väljapääs. Võimalik, et kui avalikkus võtaks kõigis nendes kooliteemades hoogu maha, siis lahendaks asi end ise. Just seetõttu, et inimesed hakkavad omavahel suhtlema ja häid loogilisi käike leidma. Praegu on aktsent selline, et kooli ja keele küsimus on riigis suur probleem. Ei ole. See ei ole probleem!

Kas sa tead kedagi, kes vaataks ETV+ kanalit?

Ikka tean. Ma ise ka aeg-ajalt vaatan. Olen käinud seal ka paar korda saatekülaliseks. Arvan, et see kanal ei olnud halb mõte, aga selle mõju ei ole väga mastaapne.

Poliitikat jälgid muidu huviga? 

Proovin jälgida, aga mõnel perioodil ei tahagi süveneda. Käib lainetena.

Mõned poliitikud võtsid pärast iseseisvuse taastamist kindla suuna, et esindada just sind ja sinu rahvuskaaslasi. Said nad endale võetud ülesandega hakkama?

Kui kuulata, mida nad praegu planeerivad ja arutavad... Üks on see, mida deklareeritakse oma programmis, aga väga vähe läheb päriselt käiku. 

Kas Keskerakond ainult mängib venekeelse kogukonna kaitsja rolli või on nad seda ka päriselt teinud?

Mulle tundub, et praegu on sinna jäänud üksikud, kes nii mõtlevad. Üldiselt hakkab see mõtlemine parteist kaduma. Nad ei julge mingeid küsimusi enam tõstatada. Hariduse teemal samamoodi enam ei vaielda. Mina ei saa olla kindel, et Keskerakond võitleb lõpuni selle eest, et venekeelsel inimesel säiliks võimalus õppida oma emakeeles. 

On sul üldse kedagi valida?

Varem oli kindlasti lihtsam valima minna. Edaspidi pean ikka kõvasti mõtlema... Ja põhjus pole selles, et kõik on võrdselt head.

Aasta on 2021 ja Eesti riigis sünnib tänavu loodetavasti hulk terveid lapsi, kellel kõigil on erinev taust. Kas Eesti ja Vene taustaga perre sündides on võrdsed võimalused siin elus läbi lüüa?

Kui inimesed ise ei ehita piire vahele, siis on kõik hästi. Mitmekesisus annab meile tegelikult võimalusi juurde. Eesti on Euroopa Liidu riik ja siia võivad elama tulla hoopis kolmandad inimesed, kes pole üldse seotud Eesti-Vene teemaga. Võimalik, et tekib juurde kolmas kogukond ja inimesed peavad ikka veel omavahel suhtlema. 

Me ei saa jääda sellistes küsimustes rahvustesse kinni. Siis jääbki siia vinduma üks külmutatud konflikt. Peame olema valmis üksteist aitama. Peame suhtlema! Vahet pole, millisest perekonnast sa tuled. Näiteks sinul ja minul võib olla mõnest asjast täiesti erinev arusaam, aga istume siin ja räägime.

Võimalik, et mõnel hetkel tuleb ehk üksikuid teemasid vältida. Nagu Inglismaal on reegel: seltskonnas ei räägita poliitikast, religioonist ega ajaloost. Mitte kunagi ega mitte kuskil ei leita neis küsimustes lõpuni ühist keelt. Tähtis on selliste asjade juures üksteisest lugu pidada. Asjad, mis juhtusid sada aastat tagasi, ei saa meid praegu nii palju mõjutada. Me tahame elada hästi praegu. Ja tulevikus. 

Meie käitumisest sõltub omakorda see, milline on tulevikumaailm. Kui jääme mõtete ja kasvatusmeetoditega vanasse kinni, siis jäävad ka järeltulijad piduri peal seisma.