Antole mõeldes, lugupidamisega.
Igavikulise Rahvusraamatu hõbekaante vahele on jällegi lisandunud üks hõbevalgem nimi. Tahan jagada mõningaid mõtteid, mis reastuvad mälestustena, et jagada seda vähest nendega kes kuulevad. Anto Raukas, Eesti akadeemilise mõtte üks värvikaid esindajaid, kelle erinevaid hõbeläikeid oli mul võmalus tunda.
Enne päikse taastõusu, olime valdavalt suunatud vaimse ja kultuurilise totaalsesse sängi, iga ühiskonnakiht omal moel. Akadeemilist elu puudutas see eeskätt ja eriti. Kulgesime elu ja teadmiste jõe eri kallastel, mis ei takistanud nähtamatu kolledži seinte vahel kohtuda. Ilusaid sõnu Anto aadressil on teenitult öeldud juba palju, tahan mõne sinna lisada. Ei ole kõigile teada, et mees kes on Eesti akadeemilist elu arvestatavalt toetanud, suunanud akadeemik-sekretärina, omas ka teist kompassi ja tõelise teadlasena, ratsionaalse ja kaalutletud mõtlejana. Eesti Geoloogia Instituudi seinte vahel sai kaheksakümnendatel tema vedamisel käivitatud Eesti Geopaatia Selts. Lõpuni toetades ning teadusnõudlikult suunates, pseudoteadusstigmade süüdistuseriski ignoreerides julge ja südametunnistusega mehena suunas ta valdkonna entusiaste otsima inimese ja keskkonna sügavamaid sidemeid ja tähendusi. Balti ja Eesti radiasteesia, geobioloogia ja geopaatia seminaridel ja kohtumistel oli temal arvestatav telgtegija roll. Tõelise teadlase aususet kõneleb ka tema julgus seisukohavõtus Eesti tuumajaama küsimuses ning huvi kokkupuutes anomaalste keskkonnanähtuste uuringutega.
Elu erinevate kihtide tundjana avaldas ta vaieldamatult mõju oma kaaslastele, järgijatele ja õpilastele. Täname teda tema hõbeläikelise sära eest, meieteaduse ja vaimsuse kujundamisel.
Igor Volke ja sõbrad.
Kommentaarid