Inimesed

Seksuaalvägivalla ohvrid ja abistajad on nõutud. Sass Henno: „Eestis on hästi mugav olla vägistaja.“ (22)

Toimetas Sten Kohlmann, 7. aprill 2021 22:00
Foto: Hannes Dreimanis
Viimaste aastate jooksul on avalikkuse ette jõudnud ohtralt lugusid sellest, kuidas tuntud ja mõjukad mehed on sattunud erinevate ahistamis- ja/või seksuaalse väärkohtlemise skandaalidesse. Pahameeletormid raputavad laeva, ent lõpuks peavad pettuma ohvrid ja nende abistajad.

„Mul on hästi suur viha, pettumus, vastikustunne selle tõelisuse kohta, mis meil siin on,“ räägib kirjanik ning seksuaalvägivalla vastane aktivist Sass Henno „Pealtnägijale“. „Eestis on hästi mugav olla vägistaja.“

Ohvrid tunnevad, et kaalukauss neid ei soosi

Henno on seksuaalvägivallaga võidelnud alates 2018. aastast, mil ta korgijoogivägistajate teema päevavalgele tiris. Kirjanikule laekus toona arvukalt vihjeid ja nimesid, mille ta ka prokuratuurile edastas. Ühtegi kriminaalasja ei algatatud. Prokuratuuri sõnul viidi uurimisprotsessides ellu mitmeid muudatusi.„Mitte mingit kasu sellest ohvritele ei olnud,“ sõnab Henno.

„Kes iganes ütleb, et kohtus pädevad tõendid ja tõendeid ei ole, need on kaks võrdset valet,“ ütleb Henno. „Miks kannatanu ütlused ei ole tõendid, miks tõendid on toimepanija ütlused? Miks pole kannatanu vigastused tõendid, ent tõendid on toimepanija ütlused, et kannatanu soovis neid vigastusi?“

Näiteks tuuakse hiljutine juhtum vägistamisest firmapeol. Eksisteerisid vigastused, raske joove ja psühhotrauma. Ometigi ei jõua see kohtusse.

„Iga ärakasutamine ei ole automaatselt kuritegu, iga joobeseisund ei ole automaatselt abitu seisund,“ räägib juhtivprokurör Saskia Kask ning nendib, et pelgalt uskumise pealt kohtusse minna ei saa: „Kui mina kannatanut usun, siis sellest on natukene vähe.“

Kellele jääb lõpuks õigus?

Tartu ülikoolis õppinud ameeriklanna Madeleine Harke esitas 2019. aasta kevadel süüdistuse, et lugupeetud professor sundis nii teda kui ka teisi naisi mõjuvõimuga seksile. „Seksuaalrünnakust politseile teada andmine on üks lollitamine. On väga tugev tõenäosus, et nad kalduvad toetama ründajat,“ räägib naine.

Harke juhtum lõppes sellega, et professor pöördus tsiviilkohtusse ning nõudis, et naisel keelataks esitada väiteid, nagu oleks mees teda kuritarvitanud. Emotsionaalselt mustas augus olnud Harke sõitis aga tagasi kodumaale ja lõi kogu asjale käega, mistõttu jäi naine kaotajaks. Veebruaris võttis kohus vastu otsuse, et ta võlgneb professorile pea 2000 eurot.

Professorit esindas advokaat Robert Sarv: „See naisterahvas liialdas ja ta esitas seda lugu väga endale sobivas suunas. Ilmselt kellegi mõjutusel,“ sõnab Sarv. Advokaat end Harke situatsiooni tõttu halvasti ei tunne: „Olukorras, kus tal oli võimalik kohtus enda väiteid tõendada, ükskõik kuidas, ta lihtsalt kadus radarilt.“

Sarve üheks kliendiks on ka skandaalne jalgpallitreener Fredo Getulio Aurelio. Tema juhtumit kirjeldades tõmbab Sarv huvitavaid paralleele: „See on minu jaoks nii absurdne. See meenutab Natsi-Saksamaad või Nõukogude Liitu, kus inimene on juba seina ääres, kuigi ei tea, mille eest.“

Uuringute järgi annab vaid 5% ohvritest teada väärkohtlemisest ning sedagi tunduvalt hiljem.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee