Ita Everi talendiköögis pole maitseainepurkidel silte

„Miili loomine algas mõttest, kuidas muuta end kui linnainimest ja „daami parimais aastais“ maalähedaseks – mahlakaks nii ütlemises kui astumises,“ on näitlejanna meenutanud. „Mäletan, et õige pea läksin proovidesse pikemas seelikus ja sussides – see andis õige sisetunde. Omamoodi ülesanne oli Miili naeru kätte saada. Et ta oli rõõmsameelne olend, hakkasin kasutama sellist kõrgele minevat, sillerdavat ja head naeru. Kui ma siis laval sedaviisi lambaid kutsusin, tulid teised näitlejad lava taha „Everi lambastseeni“ vaatama…“ Everi häälele ja naerule on aastatega lisandunud erinevaid varjundeid, aga see on alati eksimatult äratuntav.

„Aurukatla“ lavastaja Voldemar Panso on Everi näitlejameisterlikkuse kohta kirjutanud: „Küsisin kord proovisaalis, kui ta vanatüdrukust Miilile hakkasid siginema kummalised toonivõnked, kui silm muutus teiseks ja üks käsi hakkas laual ja kintsul harkis sõrmi kummalisi saatežeste tegema, mis siginesid vist ootamatult talle endalegi. Küsisin siis, kuidas tal roll sünnib. Ita ei osanud vastata midagi peenanalüüsivat, ta ütles, et ma näen seda rolli, ta kõnnib ees, ja siis ta kõnnib kõrval, ükspäev võtame teineteisel käe alt kinni ja varsti oleme üks. Täitsa näitleja jutt.“

Panso oli üks Everi lemmiklavastajatest. Vaid üks kord oma ligi 70aastase teatris oldud aja jooksul on ta tõsimeeli arvanud, et ta näitlejakarjäär on läbi. See oli siis, kui Panso igavikku lahkus.

Palju suurepäraseid rolle teinud näitlejanna ei pea neist ühtegi kõige armsamaks: „Kõik nad on nagu omad lapsed, kelle sa oled ilmale toonud. Kõik nad on võrdselt kallid. Mulle meeldivad nii dramaatilised kui ka koomilised rollid, aga vaatan, et mida vanemaks ma saan, seda enam tahan mängida koomilisi rolle.“

Eino Baskini meelest oli Everi puhul võimatu peatuda eraldi mõne rolli juures või vaadelda mõnd õnnestunud rolli, sest kõik on omavahel seotud – Mašast kirjutama hakates meenub Izolda ja Izoldast kirjutades meenub Miili…: „Võimatu on Ita „köögist“ leida äädikapudelit, soola-, pipra-, kaneeli- või kardemonipurki, sest tema köögis puuduvad kõikidel purkidel ja pudelitel etiketid – teistele on tema köök mõistatus! Ita Everi puhul on kirjeldatav saal, mitte köök. Talle on looduse poolt nii palju antud, et tal pole seda kraami lihtsalt kuhugi panna!“

Aarne Üksküla on nimetanud Everit tabavalt kokteiliks, mille koostisosadeks on „pirakas pokaal, rohkesti šampanjat, teelusikatäis sinepit, mokatassitäis kogelmogelit, rjumka Absolut vodkat, rikkalikult naerugaasi nii tahkel, vedelal kui ka gaasilisel kujul võrdsetes osades, supilusikatäis paukpadruneid paneerituna sidrunipipras ja tingimata nii-palju-kui-mahub käpikuisse kootud päikest“.

„Ita sarm on igavene.“

Kuulugu roll mis tahes žanrisse, alati on sellele tooni andnud Ita Everi sarm, mis võiks samuti olla omaette termin. Näitlejanna Linda Rummo on selle kohta öelnud: „Ita sarm ei ole ühe aja moesarm või teatud ea, näiteks noorusea sarm. Ita sarm on igavene, alati moes olev. Ja ses mõttes on ta õnnelik natuur.“

Sarm sarmiks, aga kuidas Ever oskab samasuguse eheduse ja usutavusega mängida nii elegantset ja intelligentset Mariet, vanatüdrukust Miilit kui ka allakäinud, vaimselt haiget Izoldat? Eino Baskin on aidanud vastust leida: „Ita Ever on Eesti Maria Jermolova, Eleonora Duse, Katharine Hepburn, Sophia Loren. Ja sellepärast, et need minu poolt loetletud on näitlejannad, kes on võimelised mängima absoluutselt kõiki naisi – „Kolmekrossi“ litsidest Prantsuse kuningannadeni. Seesmine elegants, oskus täpselt tabada kuju esteetikat ja eetikat ja maneeri – see on vaist! See ei ole õpitav.“