Foto: Pixabay
Kommentaar
30. märts 2021, 11:20

Adik Levin | Üksi ja suhtluskanaliteta haigevoodis – kes tagaks, et surijatel ei kaoks viimanegi side lähedastega? (1)

Koroonapandeemia kolmas laine möllab ja tõsi on see, et me ei tea, millal see kole periood meie elus ükskord lõpeb. Mind üllatab koroonapiirangute vastaste destruktiivne käitumine. Kas nad ei mõista, et meil on sõjaolukord? Meie inimeste vaktsineerimine liigub edasi kilpkonna kiirusega ja pole kuulda olnud meie presidendi, valitsuse, ja parlamendi poolt tõsiseltvõetavat kriitikat proua Ursula von der Layeni juhitud Euroopa Liidu juhtkonna aadressil, kes on vaktsineerimispoliitikaga ja selle organiseerimisega täielikult ämbrisse astunud. Kas me kardame teha oma ülemusele kriitikat?

Tänu koroonakriisile on esile kerkinud veel üks tohutult tähtis probleem. Hiljuti suri minu tutvusringkonnas ühel perel Covid-19 tõttu haiglas ema. Selle pere ema suri täielikus üksinduses. Tütar avastas, et kõik kirjad, mida ta talle iga päev saatis, olid ümbrikus ja mitte keegi ei avanud neid, et aidata vana ja tõsiselt haiget inimest. Pärast selgus, et kuulmisaparaat ja telefon ka ei töötanud, kuna patareid ja aku olid tühjaks saanud. Tuleb välja, et peale arstide ja õdede, kes loomulikult tegid oma meditsiinilist tööd, ei tegelenud sellise patsiendiga mitte keegi! Mitu päeva üksilduses ja saamata suhelda sugulaste ja sõpradega lahkus see väga sümpaatne vanem daam sellest elust. Loomulikult ei saa siin süüdistada arste ega õdesid.

Koroonapandeemiaga on meil tekkinud veel üks probleem. Kuna see on nakkushaigus, siis loomulikult on kontaktid omastega välistatud. Ma küsin, kas see juhtum minu tuttavate emaga oli üksikjuhus. Arvan, et ei! Iga päev kuuleme, et sureb ööpäeva jooksul kümme ja rohkem inimest. Kõik nad on haiglates või hooldekodudes. Küsin, kus on nende kiidetud haiglate ja hooldekodude hingehoidjad, psühholoogid ja sotsiaaltöötajad? Arvan, et kui nad on olemas, siis abi on neist väga vähe. Räägime pidevalt, et meil ei ole piisavalt arste ega õdesid. Need probleemid lahendatakse kuidagi tänu residentidele, tudengitele ja kaitseväele.

Ma pöördun otse ministrite härra Tanel Kiige ja proua Signe Riisalo poole, et lahendataks see psühholoogiliselt väga tähtis probleem haiglates. Igas III astme intensiivraviosakonnas peab olema küllaldane hulk abitööjõudu hingehoidjate, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate näol. Mitte vaid üks või kaks terve suure haiglakompleksi peale. Tallinna Ülikool valmistab ju ette psühholooge ja tulevasi sotsiaaltöötajaid ja nende tudengite abi oleks praegu hädavajalik. Oleks hea, kui kaasataks ka vabatahtlikke, kes on vaktsineeritud ja kellel on Covid-19 vastu antikehad. Ma ei kujuta seda isegi ette, et saatus oleks mind viinud sellisesse osakonda ja minu ümber oleksid ainult pidevas töökarusellis arstid ja õed ning neli seina…

Maailma riikide ühiskondades tegeletakse ja vaieldakse palju eutanaasia üle. Mitmed riigid on isegi vastu võtnud eutanaasiat lubavad seadused. Seda tehakse sellepärast, et aidata raske haigusega inimestel lahkuda siit ilmast minimaalsete valudega. See aga, mida on endaga kaasa toonud Covid-19 pandeemia, on meie jaoks täielikult uus katsumus. Kas meie riik tõepoolest ei soovi aidata meie kodanikke väärikalt lahkuda siit ilmast?

Minu tuttava pere tütar süüdistab ennast, et miks ta ei tormanud haiglasse, et olla seal ja toetada oma ema väärikalt siit ilmast lahkumisel. Kutsun üles ka meie vaimulikke ja vabatahtlikke oma õlga alla panema, et lahendada see tähtis probleem.