TEATRIAUHIND 2021 | Andres Ots: „Sain suhu uued hambad, seega võin jätkata heliraamatute sisselugemist.“ (3)

Näitlejate liidu auraha statuut ütleb, et auraha antakse tunnustatud näitlejale, kes on millegipärast jäänud ametliku tunnustuseta. Kui nüüd Andreselt küsida, kas ta on tundnud, et on jäänud sellest tiitlist ilma, on tal loomulikult vastus varnast võtta: „Valgetähe V klassi teenetemärk on kindlasti ametlik tunnustus. Kuigi ega täpselt tea, mis see ametlik tunnustus on. Kui keegi sind kuskil tänaval ära tunneb, ligi astub ja õlale patsutab, on see samuti tunnustus ning mitte väiksem ega vähem olulisem. Põlvkond, kes minu jaoks oli oluline ning kelle jaoks mina üritasin oluline olla, pole veel päris kadunud,“ teeb Andres mõtlemapaneva avalduse.

Samas on Andres kui pensionärist näitleja prii tegevnäitlejate muredest: et millal teatrid uuesti lahti lähevad, kas Zoomi proovis ikka hakkama saadakse või et äkki peaks hakkama hoopis ümber kvalifitseeruma. „Mul on vist natuke hilja hakata uut ametit õppima,“ naerab ta. „Füüsiline konditsioon pole enam see, mis kutsuks midagi muud tegema. Üritan senikogetuga edasi minna. Just hiljuti sain suhu uued hambad, mis tähendab, et võin jätkata heliraamatute sisselugemist Eesti pimedate raamatukogule. Needus selle juures on ainult see, et see on istuv töö ja aitab kõhtu juurde kasvatada.“

Andres tõdeb natuke mõtlikult, et tal endal küll ühtegi rolli silmapiiri ei terenda, aga samas imetleb kaks aastat nooremat sõpra Väino Uibot. „Kes Saaremaal muudkui dramatiseerib, ise kirjutab ja ka lavastab ning teeb amatööridega väga tänuväärset ja ilusat tööd. Praegu on ta muidugi suures jamas, sest tal on üks kaheinimesetükk tegemisel, aga kogu seltskond on koroonas. Loodetavasti läheb kõik hästi ja nad saavad oma proove edasi teha.“

Jõudunud endalegi ootamatult mõtetega Saaremaale, kus ta perel juba viimased kümmekond aastat Kotlandi külas suvekodu, ütleb Andres: „Seal on hästi tore rahvas ja armsad inimesed. Eelmisel aastal  sai neile koos Väino Uiboga ka esinetud. Väino laulis oma laule ja mina lugesin luuletusi. Aga kuna ma olen eluaeg laulnud ka ühte Väintsi laulu, siis laulsime seda kahekesi ka koos. Tekst on Andres Ehinilt:

on muhumaal röökiv põõsas

ja auru puhuvad sead

ma istun päikeselõõsas

süda teiselpool halba ja head

Ühesõnaga, täpselt nagu täna.“