„Mul ei ole olnud teist elu, seega olen leppinud sellega. Kui ma kunstiülikooli astusin, siis mu minevik tundus mulle veidi pealiskaudse ja rumalana, et ma olen teinud mingisuguseid otsuseid, avalikult poseerinud ja esinenud,“ jutustab Vaarik, et lülitas end välja ega suhelnud ligi kümme aastat meediaga.
„Ühel hetkel sain aru, et minul kunstnikuna on mingisugune kapital, mida teistel ei ole,“ tõdeb ta, et mõnes mõttes on tal vedanud, et on nii-öelda „lapsstaar“ olnud, sest igaühele ei anta seda võimalust.
Kommentaarid