Plaadiarvustus | Kaks korda Dagö: taaskohtumine ja bändi kitarristi sooloalbum

Ülihea plaat. Nüüd püüavad nad ka värskeid tuuli oma muusikasse tuua. Polegi päris tüüpiline Dagö! Nõnda iseloomustatakse nii netis kui ka sõprade ringis „Kütet“. Kahtlemata on tegu huvitava käekirjaga ansambliga. 

Dagö alustas 1998. aasta sügisel. Praeguseks on algkoosseisust alles karismaatiline selgelt eristuv laulja Lauri Saatpalu ja andekas kitarrist Peeter Rebane. Mõlemad on ühtlasi Dagö muusikalised eestvedajad, värskelgi plaadil on kõigi lugude arranžeeringud teinud Rebane ja kõik laulutekstid kirjutanud Saatpalu. Lisaks kuuluvad bändi Henno Kelp (bass), Kristjan Priks (trummid) ja Tarvi Kull (klahvpillid).

Mullu ilmunud „Küte“ on Dagö seitsmes stuudioalbum. Vahe eelmise, „Plaan Deltaga“ on ülipikk, koguni üheksa aastat. Seega põnev ja oodatud taaskohtumine ning kohe kindlasti ei pea vähemalt Dagö austajad pettuma. 

Kuigi jah, isegi tõsifännidelt on laekunud arvamusi, et uus album pole enam päris see vana hea Dagö, sellel püütakse väljakujunenud joont väänata – ühesõnaga uueneda-muteeruda ja eksperimenteerida. Ehtsad näited on palad „Võro reiv“ ja hiphopi elementidega „Vahtra hääl“, mis esimesel kuulamisel ja hiljemgi jäävadki kahvatumateks. Vähemalt on mõlemad suurepärase tekstiga. Teisest küljest, nutikas sisutihe lüürika ongi alati Dagö vägev trump olnud.

Albumi esimene singel „Tantsi mu poole“ haarab kuulaja kaasa eelkõige Saatpalu rõhuvalt „äkilise“ lähenemisega, kuid seejärel tulevad „Sahk“ ja „Nastja“ rullivad sellest üle, on üldse ühed plaadi etemad. Samuti loomulikult Hiiumaa-teemaline „Dagö“. 

Aga see pole veel kõik. Naljaga pooleks saab öelda, et Peeter Rebasele jäi Dagöst eelmisel aastal väheks. Igati vahva, et ta pidas vajalikuks välja anda ka sooloplaadi. „Ise“ sisaldab 10 lugu, kõik neist puhtal kujul instrumentaalsed. Jutustused nende lugude juurde leiab lehelt peeterrebane.com.

„Kõik algas sellest, kui kord loodusesse uitama minnes võtsin fotoka asemel kaasa kitarri ja luuperi, et ümbritsevat jäädvustada. Oli talv Eesti põhjarannikul, väga ebamugav ... kuid just neis oludes hakkas klaaruma see kauaotsitud „enda“ kõla. Inspiratsiooni saamiseks peabki ilmselt natuke külm ja valus olema,“ kirjutab plaadiümbrisel Rebane ise.

Kui tavaliselt on instrumentaalplaadid otsast otsani järjepanu kuulates pigem väsitavad, siis seekord kulgeb kõik kuidagi ladusamalt, tasapisi voolavalt, üks põnev helipilt järgneb teisele. Albumit võib võtta kui kontseptplaati, ühte tervikut. Eraldi lugusid seega analüüsida pole mõtet, need on ühtlaselt head. Stiililiselt võiks tinglikult öelda, et kohtuvad džäss, rokk, folk, maailmamuusika ja kantri. Kokkuvõttes mõjub album koroonaaja taustal kuidagi rahustavalt ja turgutavaltki.