Ott EvestusFoto: Teet Malsroos
Toimetas Geidi Raud 13. märts 2021 14:19
Eesti industriaal-rokk kollektiivi Evestus ninamees Ott Evestus teatab Facebookis, et kui sai perearstilt kutse kaitsepookimisele, ei kahelnud ta sekundikski. "Võtsin selle rõõmuga vastu," kirjutab ta.

"Olin kõigest aasta tagasi koomas ja ma ei kavatse seda lähiajal uuesti kogeda," viitab ta 2019. aasta lõpule, mil tal haiglas ajukelmepõletik diagnoositi. "Mul on vaja album välja anda, mul pole seda kuradima aega haige olemisele raisata," lisab mees, et sai kaks nädalat tagasi esimese AstraZeneca süsti. 

"Ma tahaks kirjeldada kui õõvastav ja talumatu oli viibida nädal aega haiglas nii, et mul oli hingamiseks toru kurgus. Aga ma ei mäleta. Mitte midagi. Hingamistoruga olemine on sedavõrd valus, et nad hoiavad sind tugevate rahustite mõju all, sest muidu võid sa selle agoonilise valu tõttu šoki saada. Hingetoru paigaldamise kõrvalmõjuna on mu häälepaelad siiani tuksis, kuid see on vaid pisike kõrvaltoime võrreldes nendega, mis koomaga kaasnesid," kirjutab artist ja lisab, et ei soovitaks seda kogemust kellelegi.

"Kanna maski ja lase end vaktsineerida. Saame esinemisvõimalused ja normaalse elu tagasi, ilma et kõik nakatuks ja inimesed asjatult sureks. Ma kaotasin möödunud aastal COVID-19-le ka ühe oma lähedastest sõpradest," nendib rokkar. 

Ott Evestus kirjeldas möödunud aastal sotsiaalmeedias ka oma äärmiselt rasket haiglakogemust: „Kui olin olnud paar päeva koomas, ühendatud hingamisaparaadi ja toitmissondiga ning mulle manustati 24/7 tohutus koguses valuvaigisteid, avastasid arstid, et mul on ekstreemselt agressiivne ja väga kiirelt arenev bakteriaalne meningiit. Oli mitu korda, kui mu peret hoiatati, et ma ei pruugi ellu jääda (ja paaril korral hakkasin päriselt surema – mu süda peaaegu seiskus, aga mind suudeti päästa) või kui ma sellest kõigest elavana välja tulen, võivad haigusest ja koomast tulla tõsised kõrvalnähud nagu kurdiks, pimedaks või täielikult halvatuks jäämine. Minust oleks võinud saada täiesti teistsugune inimene, minu käitumine oleks võinud olla täiesti teistsugune, mul oleksid võinud ilmneda neuroloogilised või psühholoogilised haigused, osaline või täielik amneesia või ma oleksin võinud jääda püsiva puudega täiesti abituks.“