Film

Kuidas sündis 10 aastat tagasi Tartu Elektriteater 

Kristjan Roos, Linnaleht, 4. märts 2021 20:18
Elektriteatri juht Andres Kauts ütleb, et kino suudab ka koroonaaja üle elada. „Oleme ennegi väljakutseid näinud ja meie pluss on kindlasti see, et oleme suhteliselt väike organisatsioon. See annab meile suure paindlikkuse,“ lisab ta.Foto: Ruudu Rahumaru
1. märtsil 2011 alustanud Lõuna-Eesti ainuke täiskohaga tegutsev väärtfilmide kino Tartu Elektriteater on kümme aastat ülikoolilinna filmisõpradele rõõmu pakkunud.

Kui küsida kino sünni kohta, ütleb Elektriteatri pealik Andres Kauts, et sellega on seotud mitu lugu. Kauts meenutab, kuidas pärast Tartusse ülikooli õppima tulekut näidati Sadamateatris Tallinnfilmi egiidi all pühapäeviti väärtfilme. „Igal kuul linastus sama film, mida korrati järjest neljal pühapäeval. Võib kõlada uskumatult, et terve kuu oli ainult üks film kavas. Aga aasta oli siis umbes 2001, filme näidati 35 mm lindikoopiatelt ning ega neid koopiaid Eestisse palju ei jõudnud,“ ütleb ta.

Samal teemal

Tollal ei olnud Tartus veel Cinamoni, Illusion oli vist juba suletud ning mingi aeg oli ka Ekraan kinni. Kauts mõtles, kas peaks hakkama ise kino näitama, ja käis isegi sobivaid ruume vaatamas. Kuid nagu noorel inimesel ikka tulid natukese aja pärast pähe uued mõtted. 

Möödus kümme aastat. „Tartus ei olnud vahepeal tekkinud art house’i kino, mis näitaks väärtfilmide poole kaldu programmi, millest ise rohkem puudust tundsin,“ jätkab Kauts. Täiesti ootamatult avanes tal võimalus Athenas suuresti tühjalt seisvat kinosaali rentida. Seejärel said justkui iseenesest kokku neli inimest: Leene Korp, Kaur Maran, Kadri Raigo ja Kauts. 

„Otsustasime koos kinoasja ajama hakata, kuigi mõnes mõttes me ei teadnud üldse, mida teeme. Olime kinos käinud filmivaatajatena ning kellelgi ei olnud kogemust, mida tähendab ise kinos filmi linastamine. Aga see oli huvitav, vaatajaid tuli ning järjest õppisime ja uurisime. Väga vaikselt, samm sammu haaval hakkas kino ilmet võtma,“ räägib kinomees. 

Tartu Elektriteatri avaõhtu kümme aastat tagasi Athenas Foto: Kaur Maran

Alustati paari filmiõhtuga nädalas. Nüüd on pea igal õhtul kavas kaks filmi. „Praegusse seisu jõudmist ei osanud kindlasti ette kujutada. Isegi meie tookordsed kõige metsikumad unistused ja ettekujutused said teoks nüüd juba mitu aastat tagasi, kui oma saali kolisime,“ võrdleb Kauts kümne aasta tagust ja praegust. 

Kautsi sõnul on Elektriteater sündinud justkui mitmel korral. Kunagi ammu art house’i kino puudusest Tartus, siis filmihuviliste kokku koondumise järel Athena kino juures. Natuke hiljem tulid uued inimesed, kellega koos tegutseti Tartu Uues teatris juba Elektriteatri nime all. „Nüüd on justkui jälle olnud taassünd siin, Tartu ülikooli endises kirikus Jakobi tänaval, kus tegutseme juba palju suurema meeskonnaga ning näitame oma saalis igapäevaselt filme,“ tutvustab Kauts ühe kino teekonda. 

Miyazaki retrospektiivi ajaks tekitasid Tartu Elektriteatri eestvedajad ekraani ette muruplatsi.Foto: Tartu Elektriteater

Kui küsida kümne aasta meeldejäävamate seikade kohta, toob kino produktsiooni meister Mihkel Salk välja, et Elektriteatri esimestel aastatel tegutseti osaajaga ning igal nädalal tuli kino üles ehitada ja pärast uuesti kokku pakkida. „Nii pidime näiteks sageli kõrvalmaja Genialistide klubi baarileti tagant musklimehi appi kutsuma, et paarsada kilo kaaluv projektor paika tõsta. See energia, mis nende aastate jooksul tegutsemiseks kulus, on ikka muljetavaldav. Kinotegemine oli väga intensiivne, mingist rutiinist ei olnud küll juttu,“ muljetab Salk. 

Produktsioonimeister Mihkel Salk filmilindifestivalilFoto: Siim Tiirik

Salk nendib, et kinotegemist õpiti jooksu pealt ja hea näide oli ka esimene välikino aasta. „Jäime oma vana ja mitte just väga töökindla mersuga pidevalt igale poole kinni, kukutasime suurt täispuhutavat ekraani ümber, ei osanud eriti hästi elektrivajadusega arvestada, kaablid olid alati puntras ning kogu aeg jõudsime asjadega napilt enne seansi algust valmis,“ meenutab ta. Ükski seanss aga ära ei jäänud ja publikule nähtav osa toimis alati kenasti. 

2017. aasta suvel näitas Tartu Elektriteater filme Viljandi lauluväljakul. Ühtäkki kiskus aga ilm väga halvaks. Kuna välikino ekraan asus betoonil ning ankruid sinna puurida ei tohtinud, kinnitati ekraani nii hästi, kui olud võimaldasid. „Mäletan, kuidas umbes 30–40 minutit enne filmi lõppu hirmsat paduvihma sadama asus, tuul tõusis ning ekraan äkitselt ümber kukkuma hakkas. Jooksime Andresega ülikiiresti ekraani taha, et seda kinni hoida. Olime seal kogu filmi lõpu ja võitlesime tuulega, et ekraan püsti jääks. Publik ei saanud tõenäoliselt meie võitlusest arugi,“ meenutab Salk. Tema sõnul on kinos erilised hetked need, kui saalis põnevusega filmi algust ootav publik sissejuhatusele aplodeerib ning pärast filmi lahkudes tänab. 

Elektriteatri miljööFoto: Mana Kaasik

Andres Kautsi sõnul on aga tavaliselt kõige meeldejäävam hetk täna või eile: „See kinotöö on mõnikord nii tihe, et hommikul kogetud emotsioonid võtab õhtune filmilinastus endast täiesti üle. Aastate jooksul on ikka nii palju neid seansse ja sündmusi, kuhu me kõik viimaseni välja anname. Need seansid ja see võitlus või eneseületus jääb igaveseks meelde.“ 

Kauts meenutab ka esimest toidukino, mille ideest teostuseni läks kolm nädalat. Veel viis tundi enne seansi algust oli kõigil tunne, et see võib jääda ära. Kõigil saalist välja astuvatel inimeste oli aga Kautsi sõnul näol nii suur naeratus, mida kinotegijad ei olnud terve elu varem näinud. Publik sai kõik selle nädalate jooksul sisse pandud energia kahe tunni jooksul kätte ning kõigil on selge, et see oli seda väärt, rõõmustab kinomees.

Projektsionist-kuraator Siim Angerpikk (mikrofoniga)Foto: Glanel Tirrand

Elektriteatri projektsionist-kuraator Siim Angerpikk ütleb, et meeldejäävad on olnud suur osa erisündmusi. „Vaatajana tulevad meelde „Tagasi tulevikku“ mammutseanss, „Tondipüüdjad“ Tõrvandi pritsumajas. Sekka õige mitu retrospektiivi, ühe eredama näitena Miyazaki, mille ajaks tekitasime ekraani ette muruplatsi,“ meenutab ta. „Viimase aja ühistest elamustest oli tore viietunnine „Fanny ja Alexanderi“ päev möödunud aasta viimase seansina. See koos olemine tekitas kuidagi hästi toreda teistmoodi tunde.“ 

-----------------------
Filmid, mis eriti hinge läinud

Mihkel Salk: „Mina olen kindlasti kõige uhkem tummfilmikontsertide üle. Meeldejäävaim oli neist esimene, kus Phlox helindas Fritz Langi „Metropolist“. Kontsert oli vägev, film väga-väga hea ning publikuhuvi nii suur, et korraldasime Tallinnas ja Tartus lisakontserdid. Oleme iga filmi jaoks teinud täielikult eestindatud filmikoopiad, kus vahekaartide tekst on algset kujundust ja šrifti kasutades eesti keelde tõlgitud ja monteeritud. Kuna see on meeletult ajamahukas, loob see iga tõlgitud filmiga erilise sideme.“ 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee