"Minu õrn lapseiga möödus paljuski arstide järelevalve all – sündisin raske diagnoosiga –, sest kehas ei olnud ruumi kopsude ja südame arenemiseks. Toonane meditsiin ei olnud nii moodne, et oleks saanud aidata, ja kõigist neist arstilkäikudest jäi mul sisse teadmine, et ega mind pikalt ei ole," tõdeb Esse.
Mingi hetkel jättis Eeva selle sundmõte õnneks maha. "14aastaselt tehti mulle hoopis operatsioon, mis päästis mu elu ja muutis elukvaliteeti hüppeliselt," ütleb ta.
Kommentaarid