Jaak Allik: „Et iseseisvuspäeva kontsert algab vene keeles, oli tõeliselt revolutsiooniline samm.“ (10)

„Kogu asi oli prompterite läbimõtlematus paigutuses ja siin pole vaja proovi teha mitte presidendiga, vaid pane ükskõik kes minutiks rääkima ja sa saad aru, mida sa lavastanud oled. Kui ma pärast kontserti nägin Margus Saare intervjuud presidendiga, siis kuivõrd inimlikult ja loomulikult ta seal mõjus. Ja kuivõrd piinlik oli see, mis temast oli laval tehtud,“ põrutab Allik.

„Kontsert toimus Paide muusika- ja teatrimaja laval. Saalis polnud kedagi ja elementaarne küsimus on, kas president läks sel ajal sööma. Tekib küsimus, miks ta poleks võinud seda saalist vaadata, aga imelik oleks muidugi, kui president oleks seal abikaasaga kahekesi istunud. Aga kui juba Paidesse mindi ja laval oli kontsert, siis miks ei võinuks saalis olla ca 200 Järvamaa tublit inimest – kui eile ja homme õhtul töötavad kõik Eesti teatri- ja kontserdisaalid 50protsendise täituvusega. Minu meelest oli see asi presidendi kantselei suur apsakas. Lisaks nägime pärast veel, et majas oli ju ka mitmeid aumärkide kavalere – kuhu nemad siis olid kontserdi ajaks peidetud?

President Kaljulaidi tahaks kiita kogu tema presidentuuri jooksul toimunud aastapäeva kontsertide julge lavastajate valiku puhul.

2017 oli lavastaja Jaak Prints ja muusikaline juht oli Erki Pärnoja, 2018 oli NO99 ja Semperi-Ojasoo film, 2019 oli Toompere jr ja Rasmus Puur, 2020 Karl Laumets ja Vaiko Eplik ning nüüd siis Henrik Kalmet ja Sander Mölder.

See on olnud vastutusrikas väljakutse eesti nooremale režiile ja meie nooremale muusikute põlvkonnale. Teisalt on aga ka normaalne, et kui noortele inimestele selline võimalus antakse, siis on loomulik, et nad mõtlevad eelkõige eneseväljendusele, mitte laia publiku peale ja nii me oleme kõik need aastad näinud režissööride kontseptuaalset kunsti ja kogu aeg on olnud lõhe, et suur osa rahvast istub pidulauas ja ootaks pigem mingit meelolukat galakontserti, mitte aga pingestatud vaatamist, et sealt mingi kontseptuaalne mõte välja noppida. Muidugi oli selline konflikt sisse programmeeritud ka seekordsesse kontserti.

Kiita tahaks esmalt kunstnik Anneli Arusaart, kostüümikunstnik Liis Platot ja valguskunstnik Meelis Lusmägi. Arvestades tühjust saalis, oli leitud kongeniaalne Gooti võlvikaarte kompositsioon laval. Samuti tahaks kiita muusikalist juhti Sander Mölderit. Kogu etendus oli muusikaliselt läbi mõeldud ja üsna ühtlaselt ka ka läbi komponeeritud.

Sisu juurde minnes oli väga võimas käik, et kontsert algas Juri Lotmaniga. Et iseseisvuspäeva kontsert algab vene keeles, oli tõeliselt revolutsiooniline samm. Ja Lotmani jutust sain ma aru, et ta rõhutas just erisugususe tähtsust. Ta rääkis, kuidas tekib dialoog erinevuste vahel ja kuidas me peame erisugusust austama. See oli just nüüdisaega väga hästi kajastav algus.

Kogu kontsert tervikuna seda mõtet läbivalt välja ei kandnud, kuigi olid leitud väga erinevad kooslused alates 5Miinusest kuni teadusteatrini ühelt poolt ja Els Himmast kuni Liisi Koiksonini teiselt poolt. Seda oli näha, aga kas ka tervikuna tunda?

Minu jaoks oli sisuliselt väga täpne „Nätsumullitajad“, kus laval olid draamanäitlejad, kellelt me ühtegi sõna ei kuulnud, aga kelle sõnum vihjas selgelt netikommentaatorite argipäevale. Näitlejate hulgas oli ka Paide Teatri artist Kirill Havanski ja see viis mõtte küsimusele, miks ei pidanud lavastaja vajalikuks rohkem Järvamaa jõude kaasata.

Võib-olla olen ma rikutud fantaasiaga, aga „Sümfooniline poeem 100 metronoomile“, mille pealkirjas oli 100 asendatud 101ga, vihjas minu jaoks suures osas tühikäigul tiksuvale Eesti parlamendile, eriti kui pilditaust kasvas üle kummaliseks stuudioks, kus vastastikku tiksusid kaks metronoomi, joogiklaasid ees, nagu Esimeses stuudios tavaks on.

Kõige kaugemaks jäid mulle tantsustseenid ja tantsuseaded, mis olid nagu rohkem ronimine kui tants ja see mind ei kõnetanud.

Samas oli põnev 5Miinuse ja villemdrillemi „Paaristõuked“ , kuhu oli pandud tantsima viipetõlgid. Ent kahjuks telerežii tõstis liialt esiplaanile tõlkijate vaimuka tantsu ja räpparid oma tekstiga, mis on ju just räpi puhul oluline, jäid liialt varjutatult tahaplaanile. Vaimukas oli ka lõpu eel näidatud teadusteatri muusikaline number, mis aga läks kontserdi üldformaadist ehk välja.

Kokkuvõttes võib Henrik Kalmetit kindlasti kiita, stsenaristidelt (Paavo ja Paul Piik) oleks oodanud aga pisut terviklikumat läbimõeldust.“