Margus Mikomägi.Foto: Katrin Helend-Aaviku
Katrin Helend-Aaviku 24. veebruar 2021 22:15
„Vabariigi aastapäeva kontserdis oli üsna palju üksikuid andekaid detaile, mis kahjuks ei muutunud selleks, mille kohta saaks öelda tervik. Äkki see oligi nii mõeldud?“ mõtiskleb kontserdi üle teatrikriitik Margus Mikomägi.

„Isegi kui Paide laval mängitud mullitamine oli viide praeguse aja eklektilisusele, tuli see peas välja mõelda. See, mis neist mõtetest telekasti jõudis, selle mõistmisele otseselt mu meelest kaasa ei aidanud.

Ma olen alati olnud liigutatud, kui teatris, filmis ja teles kasutatakse ära lava sügavust. See annab tehtule igavikulisuse ja laiema ruumi. Paides tekkis see võimalus kahekordselt. Kasutada lava sügavust ja saali sügavust. Tühja saali sügavust – see vilksatas ka, aga vaid korraks ja mitte nii, et see oleks saanud kujundiks. Sellist ühist, puudutavat, läbivat teemat ei osanud ühekordsel vaatamisel kahjuks ära tunda.

Kuna tegijatel oli ette teada, et see, mida nad näitavad, on teleülekanne, siis mind pisut üllatas, et televõimalusi oli kasutatud nii vaeselt. Televisioonis on võimalus mängida suure ja väikese ja üldplaaniga, tuua pilti varem valmis pilti, näidata detaile, kõike kohapeal monteerida. Seda oli selles ülekandes vähevõitu. 

Üks mõtteuit käis küll peast läbi seda minu jaoks perfomance' it vaadates. See, kuidas klassika on enamasti ekspressionistlik ja uuenduslikum kui see, mis veel ei ole saanud klassika staatust. Tänapäevane kunstivorm enamasti selle sõna tähenduseni ei küüni. Mõte jäi kinni selle juures, et äkki peabki näiteks klavessiinimuusika igapäevase massimuusikaga võrreldes mõjuma ekspressionistlikuna. See pole igapäevane, pole moes. Ehk ka, et see ei müü. 

Üks asi küll kindlasti, mida ma ei tahaks enam kunagi näha – seda, kuidas häädele näitlejatele antakse neile mittemidagipakkuv ülesanne. 

Jutumull, seebimull, õhumull... Viipekeelne tants ja räpp kõrvuti on väga andekas leid.“