Eili NeuhausFoto: Teet Malsroos
Inimesed
24. veebruar 2021, 22:06

Eili Neuhaus: „Jah, ma olen aastapäeva kontserdist puudutatud. Vähe sõnu ja palju emotsioone.“

„Ma ütleks lausa braavo! Olen puudutatud ja liigutatud ning sellist kontserti ma just ootasin,“ hindab lavastaja Eili Neuhaus tänavust vabariigi aastapäeva kontserti.

Lootsin, et selles on kõrvuti nii päevakajaline kui ka lootustandev pool. Ja oligi. Ma olen sellest kõigest hetkel veel kuidagi kõigutatud, mis tähendab, et see läks mulle korda, mis laval tehti. Tublid poisid ja tüdrukud! Mulle meeldis see, et üle tüki aja esimest korda andsid lavastajad märku, et Eestimaal elab teist keelt rääkivaid inimesi, olgu need siis venelased, või inimesed, kes mõistavad vaid viipekeelt. Sellel on minu jaoks märgiline tähendus. Rääkimata hetkeolukorra rõhutamisest, kus nätsutavad ülikondades mullipuhujad kaklevad ainult sellepärast, et kelle mull on suurem ja kuidagi see vanker libiseb neist ikkagi mööda. Ja sama on see ka kurb. Hale ja kurb, aga mis teha, me elame praegu sellisel ajal.

Kontserdi lavastuslikus pooles oli ka lootuskiiri. Olgugi et doominoefekt finaalis pani mind esiotsa ehmunult mõtlema, kuhu see välja jõuab, siis kui see jõudis püha lauluni „Mu isamaa on minu arm“, olin ma eriti puudutatud. Et nii vist peabki olema. Et mistahes masinad ja liikumine ja olukorrad ka poleks, aga me peaksime kogu aeg endale meelde tuletama, et meid on nii vähe ja meie kodu on üliarmas ja unikaalne.

Jah, ma olen puudutatud. Vähe sõnu ja palju emotsioone. Olen seda meelt, et selliste kontsertidega saab ilma ühegi sõnata väga palju ära öelda.

Ja siis muidugi vaala lugu ehk „52 Hertsi ehk Lugu maailma üksildaseimale vaalale, kes juba aastakümneid häälitseb sagedusel, kus teised vaalad teda ei kuule“, mis kandis ju selget sõnumit, et ühel hetkel me otsimegi taga teist inimest. Vajadus teise inimese järele kumas lavastuses mitmest kohast läbi.

Olen koroonapaanika suhtes selles mõttes skeptiline, et minu meelest on selle taga ennekõike mingid äriskeemid, et kellelt mida osta, mis odavam, mis kallim, ja inimene, kes haigeks jääb ning töö kaotab, on justkui teisejärguline. Et tegeletaksegi kogu aeg nätsust mulli puhumisega, mitte sellega, et saal, kuhu korra ka kaamera eksis, on tühi ja kus mängijad kummarduvad muusikutele ja muusikud mängijatele. Hale, hale. Nii et kokkuvõttes mõjuv lavastus.“