Yana Toom | Presidendi soovmõtlemine vene hariduse likvideerimise osas on vale (69)

Samas oli kõnes tunda seda juba harjumuspärast vastandamist - riik vs president. Riik ei märka, president aga küll. Riik piisavalt ei tunnusta, president - tunnustab. „Meie“ oleme seal, kus on hästi, „nemad“ - seal, kus halvasti. Ma ei anna siinkohal hinnangut, kas see on hea või halb, lihtsalt hakkas silma. Ja ei tundunud loogiline.

Veel oli kõne isamaaline. Ja siiras. Nagu ka eranditult kõik eelnevad president Kaljulaidi kõned. Tabasin end sellel, et mul on lihtne end sobitada selle kuulaja nahka, kellega president ühist keelt räägib. Ja ma ei pea siin silmas eesti keelt, ma räägin sümbolitest ja valukohtadest. Eks ka mina oma õpitud keelega ja vene kultuuritaustaga saan nendest aru. Nii et jah, sobitada oli lihtne. Aga see ei tundunud õige. Ei sobitatud.

Mina olen ju see, kelle poole pöördutakse „Saan aru, et  teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida". Olgu peale, räägime siis. Loeme ehk koos põhiseadust, tuletame meelde, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Mõtiskleme, mida see tähendab.

Kas seda, et „kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli"? Kui nii, pole see vabadus, vähemalt minu lapse valikuvabadus mitte. See on peremehe vabadus kehtestada reeglid riigis, kus minusugusel on vabadus maksta makse. Kuidagi erinevad vabadusel on meil.

Kui ei meeldi, kobi minema, ütleb homme seda artiklid lugedes mõni tänase kõne kuulaja, ja kui ütleb väga ropult, teie, proua president, mõistate ta hukka. See saab olema lihtne ja meeldiv, sest teie ja sellise räuskaja mõttemaailmal pole ju midagi ühist. Kas pole?

Enamgi veel, teie mainitud „kohustus“ pole ka põhiseadusega kooskõlas. Ja teate, proua president, mind, kes ma „sattusin“ siia otse Sakala tänava sünnitusmajast, pole eestikeelsesse kooli pandud. Mis vist pole takistanud minuga eesti keeles rääkimast.

Ma ei taha avada siin seda vana debatti vene kooli üle, pole õige päev. Aga mida ma tahan kindlasti öelda, on see, et riigipea peaks olema piisavalt empaatiline, et tajuda - see patroneeriv hoiak, see soovmõtlemine, et ühiskonnas justkui on mingisugune konsensus vene hariduse likvideerimise osas, on vale. Seda konsensust pole ega tule. Jah, väga paljud seda ei mõista. Aja tühja sellest mõistusest. Mis oleks, kui prooviks nüüd hoopis südamega?