Kristina Kallas | President keskendus inimesele, keda ei asenda ükski kallis hoone ega aparaat (19)

Ma väga tänan presidenti selle eest, et ta tõstis kõige keskmesse inimese. Me oleme riigi ehitamise tuhinas tuhisenud inimesest mööda. Keskendusime väga palju süsteemide ja majade ehitamisele – parim digiriik, parima kaitseväega riik. Kuid täna on väga selgelt tunda, et inimesed on ehitamisest väsinud ja soovivad tähelepanu ja mõistmist, väärikat tasu selle suure töö eest.

Kirjutan kahe käega alla presidendi lausele „Järjekordsele grandioossele kultuuriobjektile eelistaksin mina alati toetada päriselt Eesti inimesi ... betoon ei ole kultuurikandja, inimesed on.“ Meil ei ole vaja järjekordset betooni valatud haiglahoonet. Meil ei ole koroonakriisis hakkamasaamises puudu mitte kallitest aparaatidest või voodikohtadest, vaid inimestest, kes kannaksid hoolt haigete eest, hoolitseksid professionaalselt intensiivravil olevate patsientide eest, sest me ei ole neile maksnud väärilist palka ja nad on läinud põhjanaabrite juurde. Meil ei ole puudu ilusatest köetud koolimajadest, vaid inimestest haridussüsteemis, sest me ei pööra tähelepanu nende töötingimustele, töökeskkonnas valitsevale stressile ja väärilisele töötasule. Maailma parimat haridust teevad inimesed, peamiselt keskealised naised, me peame neid toetama ja mitte ainult sõnades tänama tehtava töö eest. Jätame ühe ilusa maja ehitamata ja paneme selle raha medõdede ja õpetajate palkadesse. Eestil ei ole kullamaardlaid ega naftaväljasid, meie ainuke vara on meie inimesed ja me peame kõigi oma riigi tegemiste keskmesse seadma inimese. See oli presidendi kõne peamine sõnum. Ma loodan, et me kuulsime seda.

Üks oluline teema veel, millel president keskendus pikalt ja mis on Eesti edasise arengu sõlmpundar – regionaalse arengu ebaõiglane kulg tuleb pöörata õiglaseks. Presidendil on tuline õigus, et me ei tohi sellesse suhtuda kui paratamatusesse, et meil on vaid üks jõukas linn Eestis. Meie järgmiste aastate ülesanne on maailma parima digivalitsemisega riigina saada ka maailma parima regionaalpoliitikaga riigiks. Eestlastel peab olema võimalus elada just selles Eestimaa nurgas, kus ta soovib ja riik peab talle seal võimaldama tugivõrgustiku ja need teenused, mida inimene vajab.

Ma kuulasin ja kuulsin hoolivusest, empaatia olulisusest, tähelepanust inimesele, ebaõigluse vastu astumisest ja õigluse sihiks seadmisest. President Kaljulaid rõhutas kordi, et sõnadest ei piisa, on vaja tegusid. Tänan siiralt presidenti selle empaatilise ja hooliva pöördumise eest!