Foto: ÕL
Repliik
24. veebruar 2021, 21:22

Katri Raik | Aitäh, proua president, aitäh, naša Kersti! (14)

Vabariigi presidendi iseseisvuspäevaõhtune pöördumine Eesti poole on aasta kõige oodatum kõne. Kõik kuulavad, noogutavad peaga või raputavad pead, plaksutavad või panevad käed demonstratiivselt lauale. Ent nii ühed kui ka teised ootavad tihti veel midagi – seda, mis kõige enam põletab, kust king kõige valusamini pigistab. Iga presidendi kõne on katse kõnetada ühel ajal 1,3 miljonit inimest. Tegelikult ei ole seda võimalik teha.

Püüdsin Kersti Kaljulaidi kõnet kuulata Narva elaniku, oma naabrinaise kõrvadega. Väga paljud narvalased on küpsetanud täna õhtuks ise leiva ja meisterdanud pelmeene, kartulisalatist rääkimata, ning istuvad pidulikult laua taga, et presidenti kuulata. Pigem ETV+ kanalilt, koos tõlkega. 

Kaljulaid rääkis oma kõnes rahvast ja vastandas teda betoonile ning loetles Eesti eri kandi inimesi. Ju järgmisse kõnesse mahuvad ka meie kandi kaitseliitlased – Narvas on neid üle 200 mehe. On ka laskesuusatajad ja niplispitsimeistrid. Meie kandis – nii nagu igas Eesti nurgas – on erilised ja kõige paremad inimesed.

On igati ootuspärane, et president rääkis oma kõne alguses pandeemiast, vaktsineerimisest, hooldekodudest ning inimeste hooldamisest laiemalt. See teema puudutab meie kõigi hingekeeli, emakeelest sõltumata. Mõtleme siira tänuga kõigile neile, kes on pidupäevaõhtul tööl.

Mulle on väga sümpaatne, et riigipea juhtis tähelepanu Eesti salarelvale: vanemas keskeas naistele, kes õpetavad meie lapsi ja hooldavad haigeid. Kui ma peaksin joonistama Narvat, siis joonistaksin just sellise naisenäo.

Narvalased kuulavad iga silpi ja sõna, mida Tallinnas räägitakse põlevkivist ning energiajulgeolekust. Põlevkivi president ei nimetanud, toimetulekut ja julgeolekut aga küll. Eestil on keerukas võrrand lahendada. Ida-Virumaa elanikud ei taha mitte ainult toime tulla – me oleme siinkandis visad ja tuleme toime –, vaid ka väärikalt elada ja hästi teenida. Paraku ei paku Kaljulaidi kõne selleks retsepti – nagu ka uue valitsuse koalitsioonileping. Aga meil ei ole aega, sest tuleb ju suuresti just nüüdsel põlvkonnal põlevkivimaa tulevikumikstuur kokku segada.

Eesti kooli jutt paneb narvalased kõrvu tervitama. Mida see tegelikkuses tähendab, me ei tea lõpuni ega saa ka aru. Pole ju sõnu poliitilisteks otsusteks seni vormitud.

President kutsub kõne lõpus üles tegema vaid head poliitikat ning tegema riigile ja üksteisele kingitusi. Hea sõna on hea kingitus. Seepärast: aitäh, proua president, aitäh naša Kersti, nagu on Narvas kombeks öelda. Ikka üks sõna vene ja teine eesti keeles, siis saab kohaliku keele kokku.