Jaak Johanson suri pärast rasket võitlust leukeemiaga (41)

„Minu teada läks ta valudeta ja rahulikult,“ ütleb Jaak Johansoni surma kohta vend Ants Johanson. „Ta oli Mustamäel PERHis, abikaasa oli tema juures ning kõik õed, kes tema eest enne olid hoolitsenud, hoolitsesid ka nüüd. Minu teada oli see rahulik minek.“

Detsembris 2019 diagnoositi Jaak Johansonil verevähk. Jumal paraku põdes ta veel ka teist rasket verehaigust. „Tal oli äge müeloidne leukeemia ehk niinimetatud verevähk ja mastotsütoos, mil on ka kergemaid vorme, aga konkreetselt selle kombinatsiooni vastu on arstiteadus veel võimetu,“ tõdeb vend Ants. Lühidalt: ehkki Jaak oli reipalt meelestatud, ei lasknud mastotsütoos leukeemiat parimal viisil ravida.

„Ta ise üritas igatahes olla optimistlik ja anda lootust ka teistele sarnases olukorras olevatele inimestele, aga väsis ära,“ sõnab vend Ants. „Nii nagu ta ise ütles Veljo Tormise kohta: „Lõpuks väsis ära.““

Kui kehv enesetunne Jaagu 2019. aasta detsembris perearsti juurde ajas, kahtlustas mees ise, et on sattunud puukborrelioosi haardesse. Doktor Iris Koort luges aga vereproovidest välja hoopis midagi muud. "Nagu haldja õnn, et ta selle ära tabas ja mind kohe PERHi hematoloogiaosakonda saatis. Võeti luuüdi proov ja praktiliselt järgmisel päeval pandi mind tugeva keemia peale," sõnas ta 2020. aasta oktoobris Naistelehele antud intervjuus. Oma Facebooki lehele postitas Jaak tookord sõnumi: "Sel Hingedeajal kutsus mind tantsule vastupandamatu Äggge Leukeemia."

"Inimestel ei ole üldiselt kombeks rääkida, mis neil viga. Aga mõtlen, et nii on kõigile kergem, kui teatakse. Mulle üldse meeldiks, kui me üksteisest rohkem teaksime," sõnas Johanson.

Vahetult enne 60. sünnipäeva haiglasse sattunud muusik tunnistas, et tal oli mitu korda serva peal olemise tunne. "Sain ära proovida – surmahirmu mul justkui pole. Ma ei ütle seda uljusest, olen 60 aastat vana. Muidugi on kohustusi elu ja lapselaste ees ning … Kui saad aru, et sul ei pruugi enam väga palju aega olla, kaobki aeg ära, asemele astub igavik. Kadus ära pabin mineviku ja tuleviku pärast, mis mul on alati olnud. Enne tundsin end ikka tohutu maailmavalutajana, et kõik on maailmas pahasti. Aga kui asi läheb väga konkreetseks, siis ... Nüüd on lihtsalt igal hommikul ärgates hea meel, et elus olen," rääkis Jaak.

Haiglatee siiski ei rohtunud, sest jätkusid vereülekanded – "ambulatoorsed järeleaitamised", nagu Jaak ütles. "Tean, et talvel ootab ees Tartusse minek ja tüvirakkude siirdamine," sõnas muusik. Lähisugulased kahjuks luuüdidoonoriks ei sobinud, sobivat otsiti tervest maailmast. "Kuuldavasti leitakse eestlastele sageli luuüdidoonoreid Lõuna-Aafrikast või Põhja-Saksamaalt. Mulle on doonor õnneks leitud," rääkis ta. 

Toona oli mehel veel palju ideid, mida kõike veel teha: näiteks vendade-õega mingi uue hingamise leida. "Isegi teatrit oleks tore teha!" tõdes Jaak. 

Selle aasta juunis abiellus Jaak oma elukaaslase Krista Citra Joonasega. "Ta oli otste sõlmimine, aga eks ta ole ka mingi ealine küpsus ka. Et Krista Citral oleks ka legaalselt mingid õigused, kui ei lähe nii hästi," sõnas Johanson intervjuus ERR-ile.