„Mu jumal on mind veriseks peksnud, kõik, kõik on ta võtnud – vanemad, sugulased, sugulaste lapsed ja nüüd mu mehe."

Terve elu oma õnne oodanud ja unistuste täitumist igatsenud tundliku loomuga kirjaniku Elisabeth Aspe ellu tõi saatus järjest lähedaste inimeste kaotusi. Isa põetades tema haigevoodi veerel hakkas ta oma esimesi romaane kirjutama. Põetajaks tuli hiljem olla ka oma emale, õele ja õelastele. Oma laste kõrvalt kasvatas ta üles ka õelapsed. Kõige selle kõrvalt jaksas ta ka kirjutada. Vahel rohkem, vahel vähem. Ise ta end kirjanikuks ei pidanud ja oli ülimalt üllatunud, kui talle küpses eas määrati kultuurkapitali pension.