Esikraamatu kirjutanud Synne Valtri: kui lavaline tegevus oli piiratud, sain rohkem teemasid mõtestada

Synne sõnul on raamat tema eneseotsingutest läbi oma elu ja muusika. „Lood lapsepõlvest kuni tänase päevani välja sellest, kuidas hoida ja suunata oma tahtejõudu, et vaatamata tähelepanu hajutavatele takistustele teel, suudaksin oma rajale jääda,“ kirjeldab ta.

Nüüd on raamat valmis ja ahjusoojana raamatulettidel. „Minu sooviks oli kirjutada lihtsasti loetav raamat. Usun, et see mul ka õnnestus. Raamat näeb välja imeilus. Tegu on minu esimese raamatuga – loomulikult olen ma rahul ja õnnelik,“ rõõmustab Synne lõpptulemuse üle.

Synne kirjutab raamatus läbielamistest, tunnetest, mis on tema elukõverat painutanud ja võitlusest iseenda tunnetega vaatamata teiste vastasseisudele. Räägib huvitatavatest seikadest, talle tahtmatult peale pandud kuvanditest ja loomulikult sellest, milline on elu keset testosterooni täis muusikamaastikku. „Puutumata teemasid oli ja arvan, et need teemad peaksid puutumatuteks jäämagi,“ sõnab Synne, et sai raamatus kõik välja öeldud. Kaheksa pika kirjutamise kuu jooksul muutus kokkuvõttes vaid temaatiline struktuur ja üksikud lõigud.

„Kuna minu soov oli kirjutada lihtsasti loetav raamat, nagu ennist mainisin, siis hetkel olgu teemade ja süvitsi minekute doseering nii, nagu on. Mul ei ole veel aeg, et kirjutada süvaanalüütiline elulooraamat. Selleni mingu veel aega,“ arvab Synne. Siiani on tagasiside raamatu kohta olnud vaid positiivne. „Olen siit-sealt kuulnud, et on ka eriarvamusi, kuid jah, minuni isiklikult ei ole need jõudnud.“

Raamatus räägib Synne ka oma lähedastest, kes reageerisid kirjutatule positiivselt. „Ma ei kirjutanud detailselt kellestki ilma eelnevalt luba küsimata. Leian, et see on aus ja kirjutatava isiku suhtes lugupidav,“ sõnab lauljanna.

„Olen väga tänulik, et raamatu kirjutamise ettepanek just praegusel perioodil tuli, mil lavaline tegevus piiratud on. Mul oli rohkem aega mõtestada teemasid ning kalkuleerida, kui palju ja mida raamatusse kirjutada,“ ütleb Synne.

Midagi teisti poleks Synne teinud ja on kogu protsessiga väga rahul. „Eesmärk ei olnud kirjutada tõsine, dramaatiline või faktidele toetuv uuriv teos. Eesmärgiks oli kirjeldada minu püüdlusi, anda endast lühiülevaade, kes ma inimesena olen ja millised on minu elluvaated. Tutvustada, kuidas juba lapseeas jõudsin teadmisele, millist teed mööda ma selles elus astuda tahan ja kuidas olen ennast sellel teel hoidnud. Oma tõekspidamisi ja isiksust ennast ei saa ma ju ometi muuta. Me võime lasta elul end "lihvida" nagu ma raamatus kirjutasin, kuid sündides kaasa saadud isiksuse baaspakett jääb,“ ütleb ta.