TULI MÜTSIGA LÖÖMA: „Mina olen see näitleja, kes ei tahtnud lapsest saadik näitlejaks saada,“ tunnistab Ugala näitleja Tarvo Vridolin. „Tulin Viljandisse õppima sellepärast, et klassiõde soovitas. Ma ei teadnud isegi mitte seda, mis on „puänt“, aimasin, mis on „etüüd“, aga see oli ka kõik. Tulin ikka täitsa mütsiga lööma! Olin sinisilm, absoluutselt!“ Seesama sinisilm on nüüdseks mitte üksnes kolleegipreemia, vaid ka Viljandi linna teatripreemia uhke omanik.Foto: Aldo Luud
Inimesed
1. veebruar 2021, 22:30

Ugala teatri näitleja Tarvo Vridolin hindab kolleegide antud preemiat Oscari-vääriliseks tunnustuseks 

Näitleja Tarvo Vridolin: „Publiku võid ära petta, aga kolleegi ei peta – tema näeb ära, kuidas astusid mõnikord laval ämbrisse ja hüppasid selle ämbriga kolks-kolks-kolks!“

„Kui kunagi Oscari saan, olen ilmselt ka rõõmus,“ muheles Ugala teatri näitleja Tarvo Vridolin üheksa aastat tagasi ajalehele Sakala intervjuud andes. Nüüd andis kodutrupp talle kolleegipreemia ja see on Tarvo sõnul Oscari-vääriline: „Minu meelest on kolleegipreemiad kõige väärtuslikumad preemiad üldse,“ lausub ta. „Kolleegid on ju need, kes näevad sind päevast päeva. Nemad näevad ka seda, kui oled laisk ja tujust ära. Publik näeb ainult seda, kes sa laval oled, aga kolleegid tunnevad mind juba aastakümneid. Publiku võid ära petta, aga kolleegi ei peta – tema näeb ära, kuidas astusid mõnikord laval ämbrisse ja hüppasid selle ämbriga kolks-kolks-kolks!“

Sõna „aastakümneid“ vastab tõele. Tarvo on Viljandi teatris näitlejana tööl aastast 1996. Toona oli ta veel kultuurikolledži tudeng, kui peanäitejuht Andres Lepik kutsus justkui möödaminnes tulevase näitleja oma kabinetti ja pakkus poolt kohta. „See oli väga uhke pakkumine,“ tõdeb Tarvo aastaid hiljem. „Silme eest läks ikka mustaks. Küllap tuli see sellest, et me nagunii kooliajal mängisime päris palju Ugalas ja neil oli mõistlik meid palgale võtta.“

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99