Andrus Vaarik tütrest: Marta jaoks, kes tahab luua midagi unikaalset, on kunstnikuamet palju õigem kui näitlemine (4)

„Millega olen võib-olla vaeva näinud, on see kuri kaksikvend, kes teeb tegusid ja jätab endast teistsuguse mulje, kui päriselt olen. See on meedia kuvand. Marta Vaarikust on ikka hea rääkida, sest enamik inimesi teavad seda nime. Enamasti aga nendest juttudest, muljetest ja eelarvamustest tekib väga imelik tegelane, kellega ma üldse ei suhestu,“ tõdeb ta.

Marta tegutseb kunstniku ja režissöörina ning tema värskemate saavutuste hulka kuulub video loomine nublu laulule "Universum", mis kandideerib muusikaauhinnale Soomes. „Mul on väga hea meel ja olen uhke. Ja ikkagi üllatunud ka. Kui resultaati vaatan, ei usu, et see on minu lapse tehtud. Samal ajal tunnen teda ja tean, et on selleks võimeline,“ rõõmustab Andrus.

Lapsena oldi aga kindel, et Marta astub isa jälgedes ja temast saab näitleja, sest tegi näitlejana kaasa aga mitmetes lavastustes ning seriaalides. „See tundus kuidagi loogiline, et temast võiks näitleja saada. Mõtlesin, et ega ma ei oska ka lapsele midagi muud õpetada. Olen oma ainsast hobist elukutse teinud ja ei oska juhatada kuskile mujale,“ meenutab Andrus.

Marta proovis ka mitmel korral lavakasse, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. "Neil on seal väike grupp inimesi, kes on pidevalt 24/7 koos. Kui seal on siis keegi, kes ei taha üldse alluda, võib see vsisekliima ära rikkuda," arvab ta, et põhjuseks oli allumatus.

Andrus näeb, et ega ta polekski saanud tütart näitlejaameti juurde juhatada. „Nüüd, kui ta on režissööri etapi alguses, näen, et ma polekski saanud teda sinna suunata. Näitlejaamet on väga raske ja konkurents meeletu ning mul on väga hea meel, et nii läks. Teades ka Martat – ta on keerulise iseloomuga, isepäine ning ei lase endale pähe istuda. Näitleja peab olema aga orja mentaliteediga, ta on alluv, peab olema kohanemisvõimeline ja alandlik aeg-ajalt,“ tõdeb Andrus. „Arvan, et Marta sugune kunstnik, kes tahab luua maailma midagi unikaalset, on see on tema jaoks palju õigem koht.“

„Teadsin juba 8aastaselt, et minust saab näitleja ja polnud muud plaani. Teha aga mõttemaailmas muutus, et seda ei juhtu, oli raske ja on võtnud kaua aega, et ennast kunstnikuna defineerida,“ räägib Marta, kes on oma praeguses valdkonnas väga edukas.

Teekond sinna oli aga raske. Võtta vastu otsus minna ülikooli, kui juba keskkoolis oli raske, sest lõpetamiseks läks vaja õhtukoolis käia, nõudis palju sisemist jõudu. Nüüd on Marta magistrikraadiga ja meenutades, kui pika teekonna ta oli selle saamiseks läbinud, paneb teda ennastki imestama. „Ma ei oleks seda kunagi arvanud, oleks võinud nii palju teistmoodi minna,“ ütleb ta. „Mina ka mitte,“ lisab isa Andrus naerdes.