Mallukas koroonaajast: hakkasin kohe kodus ümberkorraldusi tegema ja uusi asju ostma!

Küll aga tunnistab Mallukas, et vaba aja veetmises tulid teatavad muudatused. „Kuna olen kogu aeg kodus, töötan siin ja olen lastega ninapidi koos, siis armastan sõbrannadega restoranides käia. Vahelduseks on mõnus süüa head-paremat, mida ei pidanud ise kokkama ning mille järel ei ole vaja nõusid pesta. See oli minu jaoks väga suur puhkusemoment,“ avaldab Mariann.

Nüüd on olemas elu esimene kontorinurk!

Jäädes pikemaks ajaks koju, tekkis aga soov majapidamises ümberkorraldusi teha. „Ma hakkasin kohe muutusi tegema – tube ümber korraldama, esemeid sättima ning uusi asju ostma. Mul tekkis tunne, et kui juba olen siin kogu aeg, siis võiks kõik olla korras, puhas ja ilus,“ seletab blogija. Ta tunnistab naerusuiselt, et ilmselt pole kodu kunagi nii puhas olnud.  

Sügisel on Mariann kolinud kaks korda: kesklinna ning seejärel püsivamasse kodusse Laagris. Uue koduga on loomulikult tekkinud rohkelt värskeid ideid. Näiteks lõi ta esimest korda elus endale päris kontorinurga. „Muidu ma kippusin tööasju tegema diivanil keras olles. Probleemiks kujunes aga see, et tihti läksid mõtted niimoodi rändama – meenus, et oh, telekas on see hea saade või nõud peab ära pesema… produktiivsust jäi veidi väheseks,“ tõdeb Mariann. Uus IKEA asjadest loodud kontorinurk sai paika magamistuppa.

Niisiis avaldab Mariann lootust, et kontorinurgake on see kindel punkt, kuhu tööd tegema minna. „Üldiselt on aga tähtsaim leida kodus töötades see õige aeg. Kui ma üritaksin hakata oma töötoimetusi tegema siis, kui lapsed on lasteaiast kodus, on üsna kindel, et ma ei saa valmis või tuleb poolik asi. Lapsed ei küsi ju oma aega, nemad tahavad kohe ja praegu,“ räägib Mariann. Nii püüabki ta mitte jätta tegemisi viimasele hetkele. Kui see peaks siiski juhtuma, palub ta kliendilt nõusolekut lükata kirjutise lõpetamine järgmisesse hommikusse. „Kliendid on enamasti mõistvad ja saavad aru, et rahulikult tehes saab parema tulemuse sellest, kui kolm last tahavad vanni, õue ja plastiliiniga mängida,“ lisab ta.

Blogimine on nii töö kui lõõgastus

Selle taustal kiidabki Mariann neid vanemaid, kes suudavad töötada, kui lapsed on kodus. „Müts maha nende vanemate ees – see on tõesti keeruline! Öeldakse, et anna nutitelefon lapsele kätte… aga minu kõige väiksem laps ei oska sellega midagi teha. Tema tahab ju minuga olla. Kui ma aga ignoreerin last, siis otsib ta ise tegevuse – samas võin garanteerida, et see ei ole midagi, mis mulle meeldiks,“ mõtiskleb Mariann.

Milline on aga kodune tegevus, mis Mariannil lõõgastuda aitab? Selgub, et selleks on just blogimine. „See on hetk, mil klientidele on kõik tehtud, ning saan maha istuda ja kirjutada, mida asjadest arvan. Ma tõesti naudin seda – olen ju alates 2005. aastast bloginud ja esimese kopika teenisin selle eest alles viis aastat tagasi. Enne oli blogimine puhas vabatahtlik igapäevane lõbu,“ jutustab Mariann.

Lisaks veedab ta üsna palju aega oma väikese sõprade ringiga – kas käiakse üksteisel külas või nauditakse pokaali veini videovestluses. „Üksinduses ma õnneks ei ole pidanud olema“ rõõmustab Mariann.