„Nõks-22“, Joseph Heller, Tänapäev, lk 582.Foto: Marvel Riik
Raamat
10. jaanuar 2021, 10:14

ARVUSTUS | Vahva sõduri Švejki süngem vend

Musta huumori ja vaimukate kõrvalpõigete juures – ja seda on Joseph Helleri jutustuses palju – on „Nõks-22s“ kühvlijagu draamat ja tragöödiat, mis teeb teosest magushapu sõjaromaani.

Vahel ikka juhtub, et kätte satub midagi rikkalikku nagu seda on Truman Capote’i dokumentaalromaan „Külmavereliselt“ (1966) või Irvine Welshi narkoreis „Trainspotting“ (1993). Rikkalikkus vahib tekstis vastu nii sõnades kui ka tegelastes ja nendega juhtuvas. Kuid, et see kogemus kätte saada, tuleb teha väike pingutus nagu Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ puhul: tuleb ära kannatada pealtnäha lõputu salonglik prantsuse keel.

Pingutus Joseph Helleri „Nõks-22“ (1961) puhul on samuti esimeses sammus. Teksti esimene hoop vastu silmi jätab mulje millestki väga hektilisest, kus hüpatakse ühest perspektiivist teise, ühelt tegelaselt teisele. Pole võimalik üdini mõista, kas loetut tuleks võtta naljana või tõsiselt. On see lugu sõjast või tsirkusest. Mis siin üldse toimub?!

Lugeja visatakse tähemerre ja ta peab suutma omal käel selles ujuda ja orienteeruda. Siin ei ole lihtsalt ja selget „Elas kord…“ algust, vaid lõputud järsud käänakud, mistõttu on raske järje peale saada, rääkimata kõige jälgimisest.

Teose täielik mõistmine jäägu tõsisematele kirjandusdetektiividele. Esimeses järgus on tähtis üldmulje, mis võiks „Nõks-22“ puhul kujuneda põlise rusikareegliga: sada lehekülge. See annab natukenegi aimu, millise rütmiga ja mustriga on Heller teise maailmasõja (mittetõsiseltvõetavad!) sündmused kokku võtnud. Sealt maalt edasi on raamatut juba raske riiulisse seisma jätta.

Tekst on kohati raske ja võõras kultuuriruumiliselt, kuid selle korvab tegelaste dialoog ja seiklused, mis on kerged ja vahvad, aga ka rasked ja koledad. Erinevalt Friedebert Tuglase Illimari seiklustest, naelutab Heller lugejad enda teksti sellise jõuga, et leheküljed tõepoolest lendavad.

Teose üks peamisi motiive on hirm. Assüürlasest peategelane Yossarian tahab Vahemerelt tagasi koju Ameerika Ühendriikidesse. Aga ta ei saa. Ta ei ole õhubaasist teinud piisavalt palju lahinglende vaenlase juurde. See aga on nipiga tingimus, kuna suured pealikud tõstavad pidevalt lendude arvu, mistõttu polegi Yossarianil võimalust oma kodinaid lõplikult kokku korjata. Sedalaadi absurdsus seob kogu teost ning sellest ongi tulnud teose nimi Nõks – igal asjal on omad nõksud.

Musta huumori ja vaimukate kõrvalpõigete juures – ja seda on Helleri jutustuses palju – on kühvlijagu draamat ja tragöödiat, mis teeb teosest sellise magushapu sõjaromaani. Noh, sõdimisest selles siiski palju juttu ei ole, pigem keskendutakse sõduri olmemuredele ja vaimsele tervisele. Huvitav omapära on ka see, et romaan on omamoodi kui pöörlev ratas ehk korra justkui lahti räägitud seikade juurde tullakse tagasi ning neile antakse eel- või järellugu.

Tõsisemad kirjandusdetektiivid on välja toonud, et kuigi „Nõks-22“ paistab esimesel muljel olevat väga korrapäratu teos, on see tegelikult väga põhjalik suitsukate sellele, kui korrapäraselt on teos tegelikult kokku traageldatud.

Ja et pealkiri oleks õigustatud, siis Heller poleks „Nõks-22“ kirjutanud, kui poleks lugenud Jaroslav Hašeki kultusteost „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ (1921). Švejk oli ikka rõõmsameelne tegelane, Yossarian aga mõlgutab tihtipeale süngeid mõtteid.

Jooniks alla ka teose keeleliselt. Tõlge pole ideaalne, aga see ei saagi olla. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi ja kui jutustaja otsustab olla sõnadega mänguline, siis kehtib teine rusikareegel: nalja ei tõlgita. Kirjastaja on varasemates uudistes välja toonud, et Helleri tähtteose hilinemine eesti keeleruumi tingiski Helleri stiili, mida pole kerge Läänemere kallastele sobitada. „Nõks-22“ vajaks kindlasti teist lugemist ning julgeks puusalt soovitada, et võtke see ette ka originaalkeeles, kui vähegi võimalik.