Siiri SisaskFoto: Stanislav Moshkov
Kroonika, Ohtuleht.ee 8. jaanuar 2021 07:52
"Üksi olen olnud siin viimased kaheksa aastat. Olid ka tervisega hädad. Kui ühel hetkel öeldakse, et sul pikka pidu siin maailmas ei ole, siis pead hakkama mõtlema," räägib Kroonikale Siiri Sisask, kellele pandud valediagnoos õpetas teda paremini end tundma ja tajuma.

"Samas olen tänulik, et sain ikkagi enese veerel ära käidud. Ma ei muudaks ühtegi oma elu karmi õppetundi," nendib Sisask, et see olukord pani teda rohkem mõtlema elu ja surma müsteeriumite üle. 

Refereeritud artikli täistekst Kroonikas.

Õhtulehele rääkis Sisask aprillis, et suhtlemisvajadus teistega tekib tal harva ja ta naudib pigem elu erakuna. "Sellise vajaduse tekkides võtan auto ja sõidan mõnda suurde ostukeskusesse või loomaaeda. Istun maha, võtan tassi kohvi ja lihtsalt vaatlen. Mulle on alati meeldinud inimesi vaadelda."

"Kunagi, kui ma veel palju reisisin, siis lennujaamades kirjutasin alati üles, mis mu ümber toimus. Kirjeldasin inimesi, olukordi, poode ja butiike. Olen mõelnud nendest päevikutest kunagi raamatu kirjutada. Kuid endast ütlen veel niipalju, et seinakraapimise tunnet mulle nii lihtsalt peale ei tule, saan üksindusega üsna hästi hakkama."

Loe täispikka Õhtulehe artiklit siit. 

Samal teemal

Kommentaarid  (17)

kunagine külaline 9. jaanuar 2021 06:13
Inglike Siiri (üleni valges, Balti jaam 1983/84 suvi, kollase ikarusega Siirile külla maa talusse), nüüd siis sama talu ja elad üksi, olid/oled tore tüdruk/naine! Tervitab üks karu kooli tüürimees, lahe pidu oli tol korral. Olime 15-16-st aastased.
8. jaanuar 2021 22:47
Olen nõus sinuga kahekesi koos metsas olema.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS