TALLINNAS: Kirjanik August Gailit abikaasa ja tütrega.Foto: repro / Õhtuleht arhiiv
Tõnis Erilaid 9. jaanuar 2021 06:42
„Oli see Nuustaku elu tollal tore! Mina lonžeerisin Jaan Vahtra juures pööningul, alumisel korral oli juuksuriäri, ees kolmenurkne turuplats. Oli pühapäev, kirikuaeg, turg tühi, ilma elava hingeta, ainult päike lõõmas. Siis astus äkki juuksuriärist välja August Gailit pidžaamas, käes kohvitass alustassil. Astus aeglaselt keset turgu, tõstis tassi kõrgele õhku ja kallas kohvi enesele kurku. Asetas siis tassi pidulikult alusele, ajas pea selga ja naeris nii, et alev vastu kajas. Päike sätendas ta paljal pealael,“ meenutab kunstnik Märt Laarman aegu, mil Siuru seltskond suvitas 1918. aastal Nuustakul Saare talus.

Laarmani sõnul elas kolmekümnele lähenev pikakasvuline, haiguse läbi kunagise tohutu juuksepahmaka  kaotanud Gailit toona ajuti praegu Otepää nime kandvas alevis, kurameeris ühe kaupmehe tütrega ja kord rahahädas olles müüs neiu siidsukad maha. Nipernaadi ja teised tuntumad teosed olid veel sündimata ja tulevase kuulsa kirjaniku kaasvembumees Henrik Visnapuu kirjutab: „Esialgu oli Gailit eesti rahvale vaid tavalisest pikem mees, kes laskis kuulda oma üleolevat lustakat naeru (kohvikuis) Feischneris ja Lindenis. Mis selle naeru taga peitus, seda teadsid vaid üksikud. Oma õrna ja sentimentaalse südame varjamine.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:

Telli Õhtulehe digipakett

Vaata võimalusi
  • 11 erinevat digiväljaannet
  • Üle 2000 artikli kuus
  • Jagamisõigus 4 sõbraga
  • Tellijatele mõeldud auhinnad
Näita vähem
€ 0 / nädal€ 11.99 / kuu
Telli

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
  • Ühe artikli lugemisõigus
Näita vähem
€ 3.99