Inimesed

Olavi Pihlamägi Joala monumendist: diskovalgusega kaunistatud post oli kõige viimane, mida tahtnuks näha (69)

Toimetas Liisa Mugra, 6. jaanuar 2021 11:02
Olavi PihlamägiFoto: Martin Ahven
„Hurraa-vaimustust, et Jaagule on lõpuks monument püstitatud päris kindlasti pole,“ tõdeb muusikaspetsialist ja Jaak Joala sõber Olavi Pihlamägi „Vikerhommikus“.

Jaagu mälestust on Eestis tähistatud raamatud, fotoalbum, raadio- ja telesaated ja etendus „Kremli ööbikud“. „Mälestuse väärtustamine on sellise suure muusiku puhul vajalik,“ ütleb Olavi. Oli vaid aja küsimus, millal püstitatakse Joala auks ka monument.

Samal teemal

Esimene katse Jaagu monument püstitada oli juba kolm aastat tagasi, kui Balti jaama pidi tulema pink, mille ühes servas istub Jaak Joala, teises Urmas Ott. „Õnneks jäi see ära,“ meenutab Olavi. „Viljandlased olid kanged ja veeretasid monumendi valmis. Nägin kavandit juba suvel ja eks me Maire Joalaga arutasime, aga monument, mida nüüd näen, ei ole kaugeltki see, mis võiks Jaagu mälestust väärtustada,“ lisab ta.

Pihlamägi teeb kõrvalepõike nõukogude filmiklassikasse, kus filmis „Operatsioon Õ“ keerab Šurik tapeedi sisse ühe joodiku, kes ei taha tööd teha ja lõikab talle näo koha välja. Selleks, et hingata, surub joodik näo sellesse ovaali ja lubab, et enam ei võta tilkagi. „Tekitab tunne, et monument ongi selle põhimõtte järgi tehtud: on mingi post, kust tuleb välja nägu ja käed,“ arvab muusikaspetsialist.

Jaagu sõbrale ei meeldi väga vasak käsi, mis justkui anub almust ja eriti jõhker on see, et monumendi juures on tuled ja see hakkab laulma ka. „Teades Jaaku kui erakordset lüürilist annet, on mingis mõttes diskovalgusega kaunistatud post kõige viimane, mis ma oleks tahtnud näha,“ sõnab Pihlamägi. „Mulle mitte kohe ei meeldi, et see kuju laulab ja rahvas selle ümber tantsu saab lüüa.“

Lisaks peaks Olavi sõnul monumendil olema kujutatavaga ka mingi sarnasus, aga vaadates pilte on Jaak sarnane pigem Tiit Härmiga, teised ütlevad, et tegemist on Hagi Šeiniga.

Kalle Kadalipp: see pole kõige õnnestunum lahendus

Kuigi Viljandi endine linnaarhitekt Kalle Kadalipp jätaks monumendi kunstilise vaatenurga pigem asjatundjatele ja kunstikriitikutele analüüsida, nõustub ta eelkõnelejaga tulukeste ja skulptuuri enda väljanägemise osas. „Isiklikult arvan, et Mati Karmini esirea monument see ei ole. See pole kõige õnnestunum lahendus.“

Kallel on kahju, et protsess, mis oleks võinud lõppeda hea tulemusega, lõppes just sellisena nagu praegu. „Monumendist rääkides on pigem kriitikanooled õhus,“ tõdeb ta.

Endise linnaarhitekti sõnul on protsessi juures kõige kurioossem see, et konkursitööde esitamiseks anti aega vaid kaks nädalat. „Ma ei kujuta ette, kuidas kahe nädalaga on võimalik saada väga hea tulemus, mis täidaks eesmärki. Juhul, kui eesmärk on saada hea tulemus, peaks tööde esitamiseks olema ka mõistlik aeg. Alati ei pruugi need tööd head olla, aga vähemalt annab võimaluse teatud ajaperioodi jooksul katsetada, praegu oli tegemist perioodiga, kus loomingulist puhangut ei teki,“ ütleb Kadalipp.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee