Tanel Padar: “Ines on ainus, kes mind taltsutada suudab.”

Kuidas on Eurolaulu võistlusele järgnenud päevad möödunud?

“Väga hästi, sest mu telefon läks katki. Mitte et läks peo käigus, aga lihtsalt mingi kruvi oli lahti ja aku ei andnud ühendust. Viskas pildi taskusse.”

Pühapäev oli ikka vist puhkamise päev?

“Ei olnud. Sain enne “Hommikutelevisiooni” minekut kaks tundi magada ja siis läksime koos Dave`iga Ivar Mustale külla. Dave võttis oma naise Marise ja mina Eda-Inese ka kaasa. Käisime saunas ja vaatasime video pealt, mida eelmisel õhtul korda olime saatnud.”

Kuidas tundus?

“Konkursi ajal laulmine oli varem salvestatust palju lõbusam ja hoogsam, palju enama power`iga. Aga “Everybody” kui võidulaulu esitamine oli alla igasugust arvestust. Eufooriahoos tulid rohkem välja rõõmukilked, kui laul.”

Eufooriahoos süütasid ka viimasel ajal palju kõneainet andnud sigareti. Oled vist üsna emotsionaalne inimene?

“Seda küll. Suitsetamine on mulle varemgi probleeme tekitanud. Kuidagi lihtsalt kukub nii välja! Inimestele ei meeldi näiteks, kui ma vahel laval suitsetan. Paraku harrastan seda päris tihti, sest muusika, mida ansambliga Speed Free teen, on juba selline, mis seda soodustab. Eriti kui mängime Eric Claptoni lugu “Kokaiin” - iga kord, kui kidramees mängib pika intro, süütan sigareti ja loo lõpuks on suits otsas. Mõnel koolipeol mängides olen kippunud seda ära unustama, võtnud paki lavale kaasa ja viimasel hetkel avastanud, et aulas julmalt suitsu ette panna ikka ei tohi. Koolilastele pole vaja halba eeskuju näidata.”

Suitsetad sa ammu?

“Juba kaheksa aastat.”

Alustasid 12aastasena?!

“Enam-vähem jah, sest avastasin, et see on väga põnev. Mitte sellepärast, et kellelegi muljet avaldada ja suuremate poiste kampa saada. Oli rohkem nagu väike adrenaliinivärk - teha suitsu nurga taga nii, et kellelegi vahele ei jää. Tõsisemalt hakkasin suitsetama 15aastasena.”

Kindlasti jäid ka vahele?

“Põhiliselt kehkaõpsidele. Meil oli klassivendadega Haljala kooli võimla lähedale plekk-katuse tükkidest ehitatud “barrikaad”, mille taga suitsetamas käisime. Aga kui selle taha ikka viiekesi ronisime ja tossu hakkas tulema, kuulsime tihti õpetaja Rooksi häält, et mis hingamisharjutusi te seal teete...”

Mahajätmisele pole mõelnud?

“Mõtlesin sellele kaks suve tagasi, ostsin kõikvõimalikke plaastreid ja närimiskumme... Mõistus ütles, et pean maha jätma, aga tegelikult ma ei tahtnud. Sest mulle meeldib suitsetada. Läheb minu muusikaga väga hästi kokku. Sihuke rokimeeste värk!

Kui varem kulus mul päevas üle kahe paki, siis nüüd paar tükki enam kui üks pakk. Ega ma loe neid. Kodus on mul laual kolm lahtist pakki. Selleks, et ennast petta. Et mitte näha, kuidas pakid tühjenevad.

Kuid alkoholiga mul küll probleeme ei ole. Umbes kaks korda aastas, kui olen seda enda arvates üle tarvitanud, ei võta ma kaks kuud õllelonksugi. Probleeme ei ole!”

Mida Eurolaulu võit sulle tähendab?

“Et olen palju suurema tähelepanu all.”

Ja see meeldib sulle väga?

“Meeldib ja ei meeldi kah. Oleneb, kelle tähelepanu alla sattuda. Õela ajakirjaniku tähelepanu pole kuigi meeldiv, aga kui inimesed tulevad ja tänavad kättpidi, on teine asi.”

On seda ka viimasel ajal juhtunud?

“Kui hakkasime pühapäeval Ivar Musta juurde minema, ootasime Inesega ühe marketi ees, millal Dave oma naisega meid auto peale võtab. Ja äkki peatus meie juures võõras auto ning umbes 40aastane mees tegi ukse lahti... Mõtlesin juba, et ehk oleks kõige targem ise rünnata. Aga mees tahtis hoopis kätt suruda ja õnne soovida. Ütles, et hoidis meile pöialt ja oli meie poolt.”

Milliste ootuste ja lootustega sa Kopenhaagenisse sõidad?

“Soovin ennast teostada, sõlmida palju kasulikke tutvusi edaspidiseks, ei sõida sinna võitma ega kaotama. Loodan ka võimalikult vähe pahandusi teha. Et delegatsiooni juht Juhan Paadam ei peaks minu pärast palderjanitilku neelama.”

Arvad, et saad millegagi hakkama?

“Kui Eda-Ines tuleb kaasa, siis ei saa. Tema on ainus inimene, kes mind suudab taltsutada. Muidu võib küll igasuguseid lolle ideid pähe tulla.

Näiteks meeldib mulle kõrgetes kohtades turnida. Stockholmi hotellis, kus me eelmise aasta Eurovisioni ajal peatusime, elasime 7. korrusel. Akna juurest ulatus majasein umbes poolteist meetrit väljapoole nii, et oleks saanud teiste akende taga kõndida. Ja mul tekkis kuri tahtmine! Eda-Ines aga ähvardas mind kõiksuguste asjadega ning jätsin selle igaks juhuks ära.

Ausalt öeldes olen varemgi selleks, et inimestel südant pahaks ajada, sihukesi tükke teinud, sest kõrgust ma ei karda. Ühe trummari juures istusin viienda korruse rõduäärel ja kõlgutasin jalgu. Kunagi ammu hüppasime koos sõbraga teise korruse rõdult alla. Sõber ees ja mina järel.

Olen ka tuntud paugutaja. Vahel lähen poodi ja ostan paugutaja, mis paneb kõige vingema litri. Paar nädalat tagasi asetasin taolise asjanduse puuõõnde, ja pärast pauku tuli kõrvalasuva maja omanik välja, jahipüss käes...

Üksvahe tegin aga pulli, mis jäi mulle külge ühelt klassivennalt. Kui kuulsin mõnes hotellis, et kuskil käib pidu, läksin koputasin numbritoa uksele ja teatasin, et olen konstaabel Kabuhirm ja avage uks. Hetke pärast on toas hiirvaikus, tuli kustunud ja seltskond arvatavasti WCs.”

Ja ise läksid nurga taha naerma?

“No on ju naljakas!

Jah, adrenaliin ongi ainus, mis ma sellistest tegudest saan. Pärast kõik tuksleb sees... Nagu oleks terve keha üks suur süda...”

Milline oli sinu käitumine koolis?

“Kuni 7. klassini, mil tuli pubertismus peale, eeskujulik. Ükskord oli ka mitterahuldav, siis, kui kirjutasime õpetajatest roppe luuletusi. Üks sepp pani need aga klassi stendile üles ja seda märkas koristaja.

Käskkirju sain küll rohkem, kui mu ema praegu palka saab. Näiteks riietumise eest - panin üksteise peale neli pluusi, kõigil nööbid eest lahti.”

Mis sa arvad, millal soov pulli teha üle läheb?

“Hakkabki juba minema. Enam nii väga ei kibele. Varem küll - nii kui ema juurde Haljalasse sõitsin, hakkasin kohe otsima, kus poisid on. Et teeks midagi põnevat. Nüüd tahan enamasti rahus ja vaikuses olla, aga muidugi peilivad sõbrad kohe välja, kui maal olen ja helistavad pidevalt ukse taga.”

Kuidas ema Dagmar su äsjasele võidule reageeris?

“Minu ema ei näita oma emotsioone välja. Mis on mõnes mõttes pluss ja mõnes mõttes miinus. Kui olen käinud stuudios oma uusi lugusid lindistamas, palju-palju vaeva näinud, siis ma palun tal neid kuulata. Ema võiks ju öelda mõne hea sõna, kui talle meeldib. Aga ta ei ütle kunagi. Ütleb, et noh... on kah.”

Eda-Ines hakkas algul mossitama, et tema ei saagi Kopenhaagenisse kaasa tulla. Aga mina ütlesin, et tuled küll. Ükskõik, kuidas, kinnitab Tanel.

Üleeile peeti

koosolekut ja arutati ühiselt, mis tänavusest eurolaulust edasi saab. “Maian Kärmas ütles Juhan Paadamile, et Ines peab igal juhul kaasa tulema, sest vaid tema suudab mind natukenegi ohjes hoida. Et ma päris käest ära pätiks ei läheks,” ütleb Tanel ja lisab pärast pausi: “Eks ma kuulan natuke tema sõna küll, tegelikult päris palju.”

Küsimustele, kas ja millal noored abielluda kavatsevad, vastab Tanel: “See ei tule veel kõne alla. Oleme piisavalt noored, et seda lollust igaks juhuks mitte teha. Kui, siis ehk kümne aasta pärast, mitte varem. Aga võib-olla ei saa me kümne aasta pärast enam läbigi.”

Tanel Padar kinnitab, et võidud on teda saatnud alati siis, kui ta on neid kõige vähem oodanud.

Talle meenub näiteks kodukohas Haljalas kuus aastat tagasi peetud valla laste lauluvõistlus. Kultuurimaja saali juhuslikult sisse astunud 14aastase Taneli püüdis kinni klassijuhataja, kes küsis kohe: “Millist laulu laulad? Sinu nimi on ju ka esinejate nimekirjas.”

Tanel polnud sellest kuulnudki ega tea siiani, kes talle vingerpussi mängis. “Kuna väljapääsu enam polnud, küsisin klaverisaatjalt, kas ta biitlite “Yesterdayd” oskab mängida. Tegimegi ära, laulsin nii paljude sõnadega, nagu ma neid mäletasin. Võit vanemas vanuserühmas tuligi tõepoolest poolkogemata.”

1998. aastal peetud ETV võistlusele “Kaks takti ette” minekust kuulis Tanel ansambli Terved ja Tugevad, mille solist ta oli, liikme Marek Inno käest. Too oli konkursile ansambli tutvustamiseks ühe kasseti saatnud. “Laul oli arvatavasti Joe Cockeri “You Are So Beautiful”. Võistlusel osalemise kutse tuli seegi kord ilma minu ponnistusteta ja jälle oli keegi mulle heas mõttes mäkra mänginud.”

Tanelist sai selle võistluse laureaat ja ettepanekuid lauljakarjääri edendamiseks tuli kümneid. Tanel aga keeldus, sest ei soovinud hakata imalmagusa häälega diskopoisiks: “Ma pole kunagi poistebändide fänn olnud.”

Tänavusel eurolaulu võistlusel osalemiseks tehti Tanelile kuus pakkumist. Kõiki pakutavaid laule ta isegi ei kuulanud - ütles lihtsalt ära, sest ta ei kavatsenud osaleda.

“Siis helistas Ivar Must ja tegi seitsmenda pakkumise. Lugu oli hoogne ja tempokas, olin kindel, et raadiojaamades hakatakse seda kindlasti mängima. Pealegi ei pidanud ma loobuma oma kärisevast laulustiilist.”

Tanelile näis “Everybody” algul pisut naljakas. Natuke ka hirmus, sest tekst tundus üksi esitamiseks ülitihe - pole aega sissegi hingata. Kaaluti varianti - kaks meest ja kaks naist -, aga naislauljad loobusid. Nii jäidki Tanel ja Dave. “Ma ei tea lõbusamat inimest kui Dave!” kinnitab Tanel. “Talle saab alati kindel olla, ta teeb kõike alati sada protsenti.”

Juhul kui nende duett äärmiselt edukaks osutub, on Tanel valmis möönduseks - laulma koos Dave`iga 70ndate aastate stiilis tantsulugusid. “Peaasi, et töö Speed Free ja Compromise Blue´ga soiku ei jääks, sest minu jaoks on kõige tähtsam teha seda, mis mulle tõeliselt meeldib.

Vaatan eesti noori, kes laulavad vaid sellepärast, et ära elada ja teevad ühtlasi oma hingele vastumeelseid asju,” räägib Tanel. “Kes tahaksid viljeleda sootuks teist stiili, aga kuna endal on juba teatud imago, siis ei saa enam midagi muuta. Pooldan inimesi, kes teevad täpselt seda, mida nad tahavad teha. Võib-olla on nende elu sellevõrra raskem ja võimalusi on napimalt.”