Tele

Katrin Pauts: ei viitsi enam aastavahetusel telekat vaadata, jõle igav, üldiselt samad mollid ja tüütud jutud nagu alati (39)

Katrin Pauts, kirjanik, 31. detsember 2020 17:25
Katrin PautsFoto: Alar Truu
Enam-vähem igal aastavahetusel olen sõpradega šampuse joomise asemel teleka ees vahtinud nagu viimane idioot, kuna minult on tellitud telesaadete arvustus. Ilutulestiku esimeste paukude ajal kirjutan tavaliselt esimesi ridu, kuidas pühade ajal ongi traditsioonid au sees ja blaa-blaa, püüdes viisakalt ridade vahele peita, et oli jõle igav, üldiselt samad mollid ja tüütud jutud nagu mullugi, ning et parema meelega oleksin nende tundide asemel kõndinud jala Viljandisse ja tagasi. 

Miks neid arvustusi siis kirjutada, kui telekat vaadata ei viitsi? Aga sellepärast, et tavaliselt on mul raha otsas ja pühade ajal saab teatavasti topelthonorari. Mingit süümepiina mul sellest ülestunnistusest ei teki. Tahaks näha produtsenti või saatejuhti, kes suvalisel hallil novembripäeval, mil aastavahetusprogrammide salvestused tavaliselt toimuvad, viitsiks ebamugavatesse õhtutualettidesse litsutult tohutut elevust teeselda millegi muu kui raha pärast.

Samal teemal

Ma ei suuda midagi vaevarikkamat ette kujutada. Pead end näiteks 29. novembril lille lööma, Spanxi selga tirima ja terve pundi täiskasvanud inimestega lolli mängima nagu kuskil lasteaiakarnevalil, et hoi, teeme nii, et täna on hoopis 31. detsember, kohe tuleb näärivana ja algabki hea uus elu, hõissa ja valleraa. Mis sellega üldse võrreldav oleks? Õela vanaonu matustel priske päranduse lootuses kirstu ääres koogutamine?

Ei usu, et televaataja pahandaks, kui nende aastast aastasse korduvate punnitatud programmide asemel lastaks 24 tundi järjest “Visa hinge” või “Politseiakadeemia” kordusi. Nagunii kõik kordub. See oleks odavam. Arvustaja ei peaks aina otsima õõnsalt kõlavaid õigustusi, miks näeb igal aastavahetusel neid ainukesi tuntud eestlasi, kes on nõus taksosse istuma ja kogu selle jandi kaasa tegema. Traditsioonid! Me tahame end turvaliselt tunda “palavalt armastatud” (loe: kõiki surmani ära tüüdanud) kuulsuste seltsis!

Kui mu andmed õiged on, osaleb palavalt armastatud Anne Veski vähemalt kahe telekanali programmis. Loomulikult ei saa eetrist puududa veel palavamalt armastatud Ivo Linna ja Karl-Erik Taukar… Kahtlemata on nad toredad ja austusväärsed inimesed, aga miks taidlevad nad (peaaegu?) IGAL AASTAL ometi IGAL POOL, jumal halasta? Kas iseendast nii ei väsi? Või miks ka mitte, kui kord juba soeng tehtud ja värskelt pressitud pükstega linna tuldud. Ega juukselakk ja elekter ole raisata! Kes see oleks nii lihtsameelne, et duubeldamist ennetada soovides toimetajale kõne teeks: “Kuule, mind ETV juba kutsus, äkki ma siis TV3 seekord ei tuleks?” 

Kuhu jäävad telesündmused? 

Meenutan heldimusega õndsat aega, kui meil oli “Tujurikkuja” – jah, seda võib taga nutma jäädagi. “Tujurikkujat” võis valetagasihoidlikkuseta nimetada aasta telesündmuseks – ühiskonna valupunktid purjusujumisest ja onu Heinodest kuni napakate eesti koeralohistamisfilmideni välja tiriti häbitu sarkasmi särtsudes solvumisvalmis publiku ette. Nalja sai. Netikommentaariumis pooled vaimustusid ja pooled karjusid vihaselt.

Aga praegu? Mille üle praegu kogu hingest solvuda, et jõululääguse viimased jäänused südamest kaoksid? Ehk selle peale, kuidas kuulsus X saatejuht Y-le, või, oot, tegelikult ju mulle, kui lolliks ja lihtsakeseks peetud ning pidevalt alahinnatud Eesti televaatajale, jahvatab: “Ja siis ükskord sada aastat tagasi ma, hahahaa… Oot, ega ma seda lugu juba kuskil rääkinud ole?”, mille eest tänab saatejuht teda ülepakutud joviaalsusega: “Tõesti uskumatult vaimukas ja ennekuulmatu lugu, mis erutab laiu rahvamasse, mitte ainult meid omavahel, kes me juba aastaid kamraadid oleme, nii et sa nõustud iga jumala kord mu saatesse tulema, ja sinu gruupisid, vanaema ja kolme sõpra. Tule aga järgmisel aastal jälle, sest kõik on nüüd juba nii lakku täis, et nagunii ei mäleta…  Stuudiopublik! Teile ju öeldi, et enne keegi kapsapirukat ei saa, kui naerate võimalikult kõva häälega. Igaüks vähemalt kolme inimese eest! Oeh. Kus meil see šampus on? Tehke, et paistaks, nagu jooksin õunamahla.” Mu lemmikvandenõuteooriaid on, et aastavahetuse televisioon on nii kohutavalt üheülbaline alkoholikaupmeeste tellimusel.

Viimastel aastatel pole aastavahetusel telekas küll midagi niisugust olnud, millest viitsiks veel järgmisel päeval rääkida. Ainsana löövad pähe Vahur Kersna autorisaated, mis ajavad vähemalt mõned inimesed närvi ja vallandavad oigeid, et mida rahvusringhäälingu juhtkond selles inimeses küll nii erakordset näeb ja kas see briljantidega inkrusteeritud peegel härral juba puruks ei kuku. Õrn lootusekiireke õhus ikkagi ju väreleb.

Võib-olla teeb seekord Tõnis Niinemets mõne teravmeelse nalja, mis puudutab näiteks, miks mitte, Peeter Helmet ja tema “pedofiilseid tegevusi”. Võib-olla juhtub Henrik Normannil “Edekabeliga” vahelduseks hea aasta olema (tal paistab kõik tekstikirjutajast olenevat). Äkki juhtub üldse suur ime ja kõik ongi tohutupõnev ja huvitav? Kes teab. Mina igatahes ei vaata. Ma protesteerin. 

Jüri Pihel paneb nüüd silmad kinni, aga minu ilusaim elamus teleaastavahetusest, mida ma tol hetkel kahjuks hinnata ei osanud ja oma tollases arvustuses kahjuks maha tegin, oli Kanal 2 oma pärast nende eelmist juhtkonnavahetust: kaameraga (telefoniga?) konnati ringi hämaras korteris, kus hängisid mingid inimesed, kelle tuntuse või tundmatuse osas ei olnud hämaruse tõttu võimalik mingit seisukohta võtta. Tagantjärele tundub see täiesti ideaalne. Pahvakas värsket õhku sumbunud võltsglamuuris. Õudne tahtmine on kogu selle logisevate valehammaste vahelt välja pressitud pidulikkusele vastukaaluks protestitelevisiooni teha. Minu unistuste pühadesaates istub kamp inimesi pimedas toas, vahepeal mõmisetakse midagi täiesti juhuslikku või valgustab juhuslikult lastud rakett kellegi ehmunud nägu, aga üldiselt pole kuulda midagi peale nohina, röhatuste ja pudelite kõlksatuste. Ei usu, et arugi saaksime, et oleme millestki ilma jäänud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee