Film

VAATA FILMI AINULT ÕHTULEHES! | Kaukaasia eestlased said omal ajal töökuse eest kurjalt karistada 

Ohtuleht.ee, 26. detsember 2020 11:49
Foto: Hannes Dreimanis (videolõigud Vahur Laiapea dokfilmist)
Õhtulehe veebis näeb laupäeval 26. detsembril kell 18.00 Vahur Laiapea dokfilmi „Mesipuu poole“, kus saab aimu eestlaste elust Kaukaasias. „Kõlab trafaretina, aga on tõsi – eestlased on kõikjal, kuhu nad eales välja rändasid, läbi aegade töökuse etaloniks olnud. End heale järjele töötanud ja selle eest ka kurjalt karistada saanud,“ tõdeb Laiapea.

Dokfilmi režisssöör ja ühtlasi operaator Vahur Laiapea käis Kaukaasias 2014. aasta suvel, jäädvustades eestlaste elu Abhaasias ja Kubanimaal. Burna (Burnõi) küla on üks vanimaid eestlaste asundusi Kaukaasias: rajatud 1870. aastate alguses. Laiapea sai seal aimu, kui tihedalt on omavahel seotud mitte ainult Kaukaasia, vaid mitmed teisedki Venemaal tekkinud eesti asundused.

EESTI NAISED: Leonida Soots (paremal) ja Tibora Tshugina elavad Burna külas.Foto: Erakogu

Samal teemal

79aastane Leonida Soots jõudis Burnasse kaheaastasena Kemerovo oblasti Koidula külast pärast seda, kui kommunistid tüdruku isa 1937. aastal maha lasid. Kui Leonidale 1958. aastal tulevane mees Elmar kosja tuli, juhtus halba ennustav asi – mõranes petrooleumilambi klaas. Ei läinudki palju aega, kui Leonida emale metsas puu peale kukkus ja ta surma sai. Kosjad aga võeti vastu ja Leonida kasvatas suureks kolm last.

Hea lauluhäälega Leonida oskab eesti keeles kaht laulu: „Kui mina alles noor veel olin“ ja „Noorus ei tule iial tagasi“. Need Siberist kaasa toodud laulud said linti Burna klubis toimunud küla suvemissi valimistel, kuhu Leonidagi esinema paluti. Mitte küll missikonkursil osalema, vaid vahepause täitma.

Suvemissi valimised Burna külas.Foto: Kuvatõmmis dokfilmist

„Enamikul vanema põlvkonna inimestest, kellega oma reisil kokku puutusin, mõrvas nõukogude võim 1930. aastal isad või vanaisad. Millegipärast rääkisid nad sellest umbisikulises tegumoes ja pehmendavate sõnadega. Isa viidi ära, represseeriti, kadus, ei tulnud tagasi. Fašistid mõrvasid, aga nõukogude võimu ajal represseeriti. Sama pruuki olen täheldanud ka Siberi, Krimmi ja Kasahstani eestlaste juures. Hirm sõnamaagia ja ajaloo kordumise ees?“

Dokfilmis näeb elu teisteski paikades, näiteks Sotši külje all asuvas Eesti Aiakeses, kuhu Burnast on umbes 40–50 km. Kuigi kunagi rändasid osad eesti asunikud sinna Burnast otse üle mäeaheliku, tuleb Laiapeal minna ringi. Rongisõit kestab terve öö ja viimased neli tundi ei tohi sanitaartsooni tõttu pissilegi minna. Eesti Aiakeses asuva A.H. Tammsaare majamuuseumi lahke juhataja Diana Gubareva kutsub tuppa, kus kirjanik 1912. aastal tiisikusest toibumise ajal elas.

Juhataja Diana oma kunstnikust õe Anžellaga seisavad Jaak Soansi Tammsaare pronksbüsti kõrvale ja laulavad kahehäälselt Peep Sarapiku-Juhan Liivi  „Ta lendab mesipuu poole“. Laiapea meenutab: „Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded ja kõik need teised sõnad kummitavad mind veel koduteel Moskva lennujaama passikontrollis.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee