Sass Henno astus Eesti kirjanike liidust välja: Peeter Helme kaitsjad nimetasid süüdi mõistetud mehe võikaid sõnumeid sõnavabaduseks (60)

"See, milline pedofiiliat pisendav, naeruvääristav või vaikides heaks kiitev meelsus valitseb kunagi ühiskonnas oluliseks teejuhiks ja lootusekiireks olnud loomeliidus, on õõvastav. Masendav. Jälk. Arutelud Peeter Helme kuriteo üle kestsid EKL-i siselistis mitu päeva. Pilt, mis avanes, kirjeldab meie väärtusi, valikuid ja vaimseid võimeid paremini, kui miski muu. Meie kirjanikud valisid poole. Lihtsate argumentidega, lihtsa loogikaga, lihtsa meelega," kirjutab Henno. 

Tema sõnul jäid arutelus kõlama toetusargumendid. "Kui see on keegi, kes on muul alal "tubli mees", siis las tema olla. Kui tunneme kaasa, et "meedia kiusab pedofiili taga" ja ei soovi sinna oma panust anda, unustame mugavalt, millest see algas – asi poleks kohtus, kui see inimene ei räägiks eravestluses oma laste vägistamise fantaasiatest (kohtus avaldatud sõnumitest nähtus, et Peeter Helme väitis vestluses, et on seksinud kaheksa- ja kümne-aastase lapsega – toim). Äkki alustaks sealt? Aga ei. Lihtsamad pedofiiliarüütlid jagasid ka peatükke põhiseadusest, nimetades õigust rääkida eravestlustes laste vägistamisest, saata lapseealistele (Kuigi kõneleja esitles end 12aastasena, väitis Helme kohtus, et temale teadaolevalt suhtles ta täisealisega, kes lihtsalt mängis lapserolli – toim.) oma suguelundi mõõtmeid sõnaga: sõnavabadus," kirjutab Henno. 

Ta jätkab: "Kõlas soovitus ujutada sõnavabaduse kaitseks Armastusesaali jutukas üle pedofiilsete fantaasiatega. Keskenduti sellele, kas ligi 20 pedofiili kinnipüüdmisega päädinud kuudepikkune politseioperatsioon oli ikka seaduslik ja eetiline, sest päris kuritegu ju polnud – oli vaid lapse vägistamisest rääkimine ja sõnad. (Teades, kuidas Eesti politsei ei oska menetleda ka seksuaalkuritegusid, kus ohvril on verevalumid ja rebendid, arutledes auväärt advokaatide suu läbi kohtusaalides võimalusi, kuidas ohver võis neid vabatahtlikult soovida, ei avastaks suur osa uurijaid vägistamist ka siis, kui kurjategija seda ise tunnistab.)"

Henno kirjutab, et arutelul räägiti ka vajadusest Peeter Helmet kaitsta, toetada ja talle ehk isegi mentor määrata. "Milleks? Et arutada kuidas järgmine kord selle vanamoodsa kuriteoliigiga siin moodsas maailmas mitte nii lollilt vahele jääda? Pedofiiliatoetajatest kirjanikud pisendasid tegu igal moel, nimetades seda läbipõlenud inimese välja elamiseks. Stressi maandamiseks internetis. Nimetades seda purjus peaga ühel õhtul tehtud veaks." 

Henno lisab, et tegelikult vestles Helme end lapsena esitlenud politseiametnikuga ju mitme kuu vältel: "Nimetades seda kuidas iganes, peaasi, et keegi kurjategijale liiga ei teeks. Kui kurjategija on "oma inimene". Toodi palju võrdlusi ka roppude teostega, võrreldes lapsele suunatud kiimaseid võrgutuskatseid ilukirjandusega – justkui unustades, et eravestlus pole kirjandusteos, mille autori väljendusvabadust me liidu liikmetena peaks kaitsma."

Sass Henno kirjutab, et nägi EKL-i listis, ridades ja meelsuses koos paljude teistega pealt midagi, mis ei lase meie ühiskonnas lastevastastel seksuaalkuritegudel väheneda. "Kuriteo õigustamist. Poolehoidu pedofiiliale. Sõnades küll hukkamõistu, aga tegudes toimepanijale õlale patsutamist ja toetuse soovimist. Ma nägin ka, kuidas enamik kirjanikke, kellest lugu pidasin, on mugavalt vait. Õnneks nägin ka mõningaid, keda võin austusega nimetada oma sõbraks ja kaasteeliseks. Aitäh teile. Ma ei soovita ega kutsu kedagi teist üles liidust lahkuma, see on teie isiklik veendumus ja otsus. Aga ma ise ei saa end lubada kuidagi seostada organisatsiooniga, kelle liikmete hulgas on eelmainitud väärtuste kandjad."

Oma liikmemaksu ettemaksu Henno enda sõnul tagasi ei soovi, jättes selle liidule lahkumisannetuseks. "Sest tean, kui raske on elu, kui sa oled pime. Ja nägin omast käest, kui tähtsad on teile sandikopikad, sest ainus kord, kui Peeter Helme ise liidus sel perioodil sõna võttis, oli siis, kui ta hädaldas ühest väljaandest ära öeldud töö tõttu saamata jäänud honorari üle."

Ka Andra Teede on otsustanud liidust välja astuda ning esitanud vastava avalduse. "Ma sain liikmeks 18aastaselt ja mäletan ikka veel seda nii hästi. Oli sügis, ma olin Tartu ülikooli rebane, oma rohelise seemisnahast mantliga, kohutavalt romantiline, luuletasin pidurdamatult, tulin just kirjanduse analüüsi seminarist, kui Karl-Martin Sinijärv helistas, et mind võeti vastu. Istusin Suudlevate Tudengite äärele ja helistasin emale ja hakkasin muidugi nutma, sest oli selline tunne, et nüüd on mul üks suur elu ees," meenutab Teede.

"14 aastat hiljem ongi kõik väga tore, ma kirjutan päevast päeva, ma kirjutan erinevaid asju, mul läheb täitsa kenasti ja veidral kombel ajab isegi Eesti Kirjanike Liit ikka veel nutma, aga nüüd hoopis teistel põhjustel. Pärast tuliseid vaidlusi eelmisel nädalal otsustas siis eestseisus eile, et liidust ei visata välja süüdimõistetud pedofiili Peeter Helmet ja elu jätkub tavalises rütmis. Tuli meilile nunnu jõulukontsert ja puha. Ainult et ma ei taha enam olla liige organisatsioonis, mis arvab, et kahelauseline vabandus on piisav heastamaks fakti, et selle ridadesse kuulub inimene, kes jahib internetis vägistamiseks lapsi. Ma tahtsin väga, et see olukord laheneks teisiti, aga ei lahenenud, ja kuni ühiskonna valgustatum kiht, selle kirjanikud, pisendavad raskeid kuritegusid ning süüdistavad ohvreid, ei muutu ka laiemalt mitte midagi. Aga midagi peab muutuma."

"Kui täna peaks medaleid andma, siis ma annaks kaks tükki, ühe Andra Teedele ja teise Sass Hennole," võtab sotsiaalmeedias sõna ka aasta kirjaniku tiitli pälvinud Susan Luitsalu. "Kui ma oleks EKL-is, astuks ka välja, aga ma olen laisk ja mul on sinna astumine ripakile jäänud. Ma lihtsalt jätangi selle siis ripakile ja panen oma soovitused ehk paremateks päevadeks ootele."

Aga miks? "Esiteks. Nagu Andra Teede ütleb: "Kuni ühiskonna valgustatum kiht, selle kirjanikud, pisendavad raskeid kuritegusid ning süüdistavad ohvreid, ei muutu ka laiemalt mitte midagi.". Hetkel saadab kogu olukord sõnumi, et kui oled kuulus, andekas, rikas või võimukas, või kõik need kokku, siis võid teha, mida tahad. Ohvritele vastavalt – kannata ära, see onu, kes sind ahistas, on ometigi lugupeetud mees. Kahe lausega teatada, et tegu "mõistetakse hukka" on tragikoomiline," põhjendab Luitsalu.

"Teiseks. Kuna ma ei ole selles liidus, siis ma pole ka selles listis. Aga see list on, khm, elektrooniline ju ja ma usun, et neid screenshotte (kuvatõmmiseid - toim.) nendest õõvastavatest kirjadest, mida sinna õigustamiseks saadetud on, on juba päris palju arutatud ja uuritud ka väljaspool liitu," tõdeb Luitsalu ja lisab, et lisaks listidele ei pea osad liikmed paljuks õigustada Helme käitumist ka Facebooki aruteludes. "See pole seltskond, kellega tahaks lävida," tunnistab kirjanik.