Video: Vahur Laiapea
Film
26. detsember 2020, 18:00

VAATA FILMILINASTUST! | „MESIPUU POOLE“: Kaukaasia eestlased said omal ajal töökuse eest kurjalt karistada! Riski vähendas vene nime võtmine

Õhtulehe veebis näeb laupäeval 26. detsembril kell 18.00 Vahur Laiapea dokfilmi „Mesipuu poole“, kus saab aimu eestlaste elust Kaukaasias. Elust, mille lahutamatuteks osadeks on omal ajal olnud näiteks igahommikune klaas sooja piima, aga ka ohutuse huvides eesti nimede venepärastamine, mõrvad ja tagakiusamised.

Dokfilmi režisssöör ja ühtlasi operaator Vahur Laiapea käis Kaukaasias 2014. aasta suvel, jäädvustades sealsete eestlaste elu. Abhaasias sündinud ja kasvanud Elvi Vaarmann elab juba aastaid Eestis. Mõne aasta eest sattus ta esimest korda Kubanimaal asuvasse Burna (Burnõi) külla. See 1870. aastate alguses rajatud küla on vanimaid eestlaste asundusi Kaukaasias, kuhu Vahur Laiapea koos Elviga edasi rändab.

Kaukaasia eestlased Sulevi külas. Foto: Kuvatõmmis dokfilmist

Laiapea sai sealkandis rännates aimu, kui tihedalt on omavahel seotud mitte ainult Kaukaasia, vaid mitmed teisedki Venemaal tekkinud eesti asundused.

79aastane Leonida Soots jõudis Burnasse kaheaastasena Kemerovo oblasti Koidula külast pärast seda, kui kommunistid tüdruku isa 1937. aastal maha lasid. Kui Leonidale 1958. aastal tulevane mees Elmar kosja tuli, juhtus halba ennustav asi – mõranes petrooleumilambi klaas. Ei läinudki palju aega, kui Leonida emale metsas puu peale kukkus ja ta surma sai. Kosjad aga võeti vastu ja Leonida kasvatas suureks kolm last.

Leonida Soots elab Burna külas. Foto: Erakogu

„Kõlab trafaretina, aga on tõsi – eestlased on kõikjal, kuhu nad eales välja rändasid, läbi aegade töökuse etaloniks olnud. End heale järjele töötanud ja selle eest ka kurjalt karistada saanud,“ tõdeb Laiapea. „Enamikul vanema põlvkonna inimestest, kellega oma reisil kokku puutusin, mõrvas nõukogude võim 1930. aastal isad või vanaisad. Millegipärast rääkisid nad sellest umbisikulises tegumoes ja pehmendavate sõnadega. Isa viidi ära, represseeriti, kadus, ei tulnud tagasi. Fašistid mõrvasid, aga nõukogude võimu ajal represseeriti. Sama pruuki olen täheldanud ka Siberi, Krimmi ja Kasahstani eestlaste juures. Hirm sõnamaagia ja ajaloo kordumise ees?“

Dokfilmis näeb elu teisteski paikades, näiteks Sotši külje all asuvas Eesti Aiakeses, kuhu Burnast on umbes 40–50 km. Kuigi kunagi rändasid osad eesti asunikud sinna Burnast otse üle mäeaheliku, tuleb Laiapeal minna ringi. Rongisõit kestab terve öö ja viimased neli tundi ei tohi sanitaartsooni tõttu pissilegi minna. 

Elvi Vaarmanni jaoks on Eesti Aiake ja sealne kirjanik A. H. Tammsaare majamuuseum väga isiklikud kohad. Muuseumi lahke juhataja Diana Gubareva lubab külalised tuppa, kus kirjanik 1912. aastal tiisikusest toibumise ajal elas. See oli Elvi vanaisa-vanaema maja, kus sama 1912. aasta 21. detsembril sündis tema isa – kellele noore eesti kirjaniku auks pandi nimeks Anton. Sellel aknalaual ootas igal hommikul kirjanikku kruus sooja piimaga.

Elvi Vaarmann jõudis oma vanaisa majja Eesti Aiakeses. Selles toas elas kunagi kirjanik A. H. Tammsaare. Foto: Erakogu

Elvi vanaisa Nikolai Vaarmanni viisid kommunistid juba 1930. aastal minema ja ühtegi jälge tema saatuse kohta perekonnal ei ole. Elvi isa Antoni nimi muudeti pärast vanaisa äraviimist ja Abhaasiasse kolimist Anatoliks – eesti nimi oli neil aegadel täiendav riskifaktor ja neid muudeti massiliselt venepärasteks. Ei olnud nimevahetusest abi – Anton-Anatoli arreteeriti peale sõda ja viis aastat oma elust veetis ta GULAGis metsatöödel. Tütar Elvile rääkis ta läbielatust alles paarkümmend aastat tagasi.

Muuseumi juhataja Diana oma kunstnikust õe Anžellaga seisavad Jaak Soansi Tammsaare pronksbüsti kõrvale ja laulavad kahehäälselt Peep Sarapiku-Juhan Liivi  „Ta lendab mesipuu poole“. Laiapea meenutab: „„Ja langevad teele tuhanded, veel koju jõuavad tuhanded“ ja kõik need teised sõnad kummitavad mind veel koduteel Moskva lennujaama passikontrollis.“