VAATA FILMILINASTUST! | „PILTIDE VAATAMISE AEG“: millist elu on näinud viimased eestlased kauges Kasahstani külas

Petroski, venepäraselt Petrovka küla asub Põhja-Kasahstanis, Akmolinski oblasti Arhangelski rajoonis. Võrumaalt, aga ka Samaarast ja Krimmist tulnud Eesti väljarändajad asutasid selle 1893. aastal. Filmivõtete ajal 2019. aasta mais elasid seal Aliide Mägi, Hilda Julich ja Vilhelmine Kobar – kolm viimast inimest, kes külas eesti keelt räägivad ja ennast ka eestlasteks peavad.

Filmi režissöör ja ühtlasi operaator Vahur Laiapea tõdeb: „Ei ole see tavaline küla. Elab selles veel inimesi, kes mäletavad inimesi, kes omakorda mäletavad inimesi, kes on näinud külatänaval piraatide laeva seilamas. Laeval olid rattad all. Laevnikeks parimais rõivais pruut-peigmees, orkester ja muidu lõbusaid inimesi. Laevnikud laulavad ilusas eesti keeles ja küllap on õpetaja juba noorpaari küla kirikus ka ilusas eesti keeles paari pannud. Kirikutornist kaigub kellahelin üle terve küla kaugele steppi, kui peiust mees ja pruudist naine saab.

Petrovka küla elus ja ajaloos peegeldub ja avaldub kõik, mida Tsaari-Venemaale välja rännanud inimeste järeltulijad on pidanud läbi elama – kui läbi elamiseks üldse võimalust anti. Inimeste vaimne ja füüsiline sandistamine ja hävitamine oli normiks ja seda traumat kannavad endas ka ellu jäänud.“

Ellujääjate seas on 90aastane Aliide, kes on kunagi nooremast peast viis aastat abielus olnud. Mattis vaid nädala jagu elanud lapse ja hiljem end surnuks joonud mehe. Aliide käis peale sõda koos teiste kolhoosnikega jala kahekümne kilomeetri kaugusel hiiglaslikku veehoidlat ehitamas. Hakkab nutma, kui meenutab veriseid käsi, mis igal uuel päeval jälle labidat pidid hoidma.

Veehoidla rajati steppi kariloomadele joogikohaks. Selle kaldad on nüüdseks võssa kasvanud ja ühtegi jälge kariloomadest pole näha. Miks selle mitu kilomeetrit pika veehoidla asemel, millega võiks kõik Kasahstani loomad ära joota, ei rajatud mitmeid väiksemaid? Kari ei tule ju kümnete kilomeetrite tagant jooma?

Aliide on vargil ka käinud. Ta oli aastaid kolhoosi vasikatalitaja. Kui vasikatele enam midagi ette polnud anda, hiilis ta öösel kolhoosi heinamaale ja tassis sealt seljas oma vasikatele värsket heina. „Ei, mitte oma... Ikka kolhoosi vasikatele. Aliide eesti keel on nii ilus, et unustan end seda kuulama. Aliide räägib, et kolhoosi lehmade ja vasikatega suhtles ta vene keeles, kodulehmade ja muude elukatega aga eesti keeles,“ sõnab Laiapea.

Režissööri sõnul on see film mäletamisest. Mäletamine ei tähenda üksnes olnu meenutamist. See avaldub kõiges, mis on veel, nüüd ja praegu. Valu, mis ikka veel väljapääsu otsib. Vaikus. Asjad, mida mainitakse vaid vihjamisi. Vanad majad, varemed, fotod.

Aliide sängi all on kaks kasti. Ühes on midalised (medalid ja aurahad tubli töö eest Nõukogude Petrovkas), teises vanad fotod. On emast jäänud lauluraamat ja eestikeelne lasteraamat, mida Aliide ikka ja uuesti loeb.

Küla igapäevaelu jõuab Aliideni üha vähem. Ta ei käi enam koduõuest kaugemal. Tõrjutud ja tõrjumata mälestused – see, mis elus ilusat või vähemasti talutavat on olnud. Kõik, mis mõtestab elatud aega ja elu, mis veel ees.

Aliide valmistub surmaks. Kui ta noor oli, maeti inimesi tihedalt üksteise kõrvale. Nüüd laiutavad küla surnuaial suured hauaplatsid. Aliide on mures, kas temale ikka oma isa-ema kõrval ruumi jätkub. Ega seda maad enne keegi ära ei võta, kui jõuab kätte tema aeg sinna maetud saada.