VAATA FILMI AINULT ÕHTULEHES! | MÄLESTUSTE VALGEL: kuidas elavad viimased eestlased kauges Kasahstani külas?

Petroski, venepäraselt Petrovka küla asub Põhja-Kasahstanis, Akmolinski oblasti Arhangelski rajoonis. Võrumaalt, aga ka Samaarast ja Krimmist tulnud Eesti väljarändajad asutasid selle 1893. aastal. Filmivõtete ajal 2019. aasta mais elasid seal Aliide Mägi, Hilda Julich ja Vilhelmine Kobar – kolm viimast inimest, kes külas eesti keelt räägivad ja ennast ka eestlasteks peavad.

Filmi režissöör ja ühtlasi operaator Vahur Laiapea tõdeb: „Ei ole see tavaline küla. Elab selles veel inimesi, kes mäletavad inimesi, kes omakorda mäletavad inimesi, kes on näinud külatänaval piraatide laeva seilamas. Laeval olid rattad all. Laevnikeks parimais rõivais pruut-peigmees, orkester ja muidu lõbusaid inimesi. Laevnikud laulavad ilusas eesti keeles ja küllap on õpetaja juba noorpaari küla kirikus ka ilusas eesti keeles paari pannud. Kirikutornist kaigub kellahelin üle terve küla kaugele steppi, kui peiust mees ja pruudist naine saab.

Petrovka küla elus ja ajaloos peegeldub ja avaldub kõik, mida Tsaari-Venemaale välja rännanud inimeste järeltulijad on pidanud läbi elama – kui läbi elamiseks üldse võimalust anti. Inimeste vaimne ja füüsiline sandistamine ja hävitamine oli normiks ja seda traumat kannavad endas ka ellu jäänud.“

Ellujääjate seas on 90aastane Aliide, kes on kunagi nooremast peast viis aastat abielus olnud. Mattis vaid nädala jagu elanud lapse ja hiljem end surnuks joonud mehe. Aliide käis peale sõda koos teiste kolhoosnikega jala kahekümne kilomeetri kaugusele hiiglaslikku veehoidlat ehitamas. Hakkab nutma, kui meenutab veriseid käsi, mis igal uuel päeval jälle labidat pidid hoidma.

Aliide on vargil ka käinud. Ta oli aastaid kolhoosi vasikatalitaja. Kui vasikatele enam midagi ette polnud anda, hiilis ta öösel kolhoosi heinamaale ja tassis sealt seljas oma vasikatele värsket heina. „Ei, mitte oma... Ikka kolhoosi vasikatele. Aliide eesti keel on nii ilus, et unustan end seda kuulama. Aliide räägib, et kolhoosi lehmade ja vasikatega suhtles ta vene keeles, kodulehmade ja muude elukatega aga eesti keeles,“ sõnab Laiapea. „See on film mäletamisest. Mäletamine ei tähenda üksnes olnu meenutamist. See avaldub kõiges, mis on veel, nüüd ja praegu. Valu, mis ikka veel väljapääsu otsib. Vaikus. Asjad, mida mainitakse vaid vihjamisi.“

Vaata dokfilmi siit.