Anne Veesaar magistriõpingutest: unistasin Pirogovi pargis õlle joomisest

Esialgu põdes Anne veidi, mida kursusekaaslased mõelda võivad. "Vähe sellest, et olin neist kõigist kolm korda vanem, läksin ju kahe karguga, sest mul oli olnud väike remont ja ma ei saanud saanud teistmoodi käia kui kahe kargu abil. Ma ei kujuta ette, mismoodi nemad mind vaatasid – tuleb mingi mutt siia ja veel kahe karguga, kuidas ta mõtleb üldse siin koolis käia?" meenutab Veesaar esimest koolipäeva.

Tegelikult tekkis kursusekaaslastega kohe hea läbisaamine ja üheskoos mängitakse näiteks Aliast ning käiakse Toomemäel jalutamas. "Jõudsime Pirogovi pargis ühe õlle juua. See oli minu unistus, et kui lähen üliõpilaseks, pean sel lubatud ajal Pirogovi pargis õlle jooma. Mitte, et ma väga suur õllesõber oleksin, see on teisejärguline, aga Pirogovi park, see rituaal ja just seal teatud ajal üliõpilasena – see on tehtud," räägib Veesaar.

Praegu Veesaar kursusekaaslastega ühiseid tegevusi teha ei saa, sest koroonapandeemia tõttu on käimas distantsõpe ja suurtes seltskondades kogunemised on ohtlikud. "Meie osakonda oli kõige lihtsam panna distantsõppele. Tuhat korda lihtsam kui näiteks arstidel. Ma ei kujuta ette, mismoodi õppetöö seal toimub. Või siis näiteks kehakultuurlased – mängivad korvpalli läbi Zoomi? Ma ei kujuta ette. Meil on lihtsam, püsime kodus, lugedes ingliskeelseid teadusartikleid, millest ma mitte midagi aru ei saa. Ka eestikeelseid on väga keeruline lugeda, sest teadusartiklitel on see uduindeks nii kohutavalt kõrge," ütleb Veesaar.

Kraadi omandamine pakub Veesaarele ka tööalaselt uusi võimalusi. "Ma ei usu, et see minu elus nüüd midagi väga kardinaalselt muudab, aga võin töötada kuskil muuseumis, korraldada laulu- ja tantsupidusid, produtseerida etendusi, linnahallis muusikale ellu äratada jne," sõnab ta.