VIDEO | Kolmandat põlve rahvakandlemängija: kui Viljandis jõlkusin, Nike dressipüksid jalas, kannel pagasnikus, ütles keegi: „Näe, on ikka oss küll – Kandle-Oss!“

„Kui ma hakkasin Viljandi vahel jõlkuma, Nike dressipüksid jalas ja kannel igaks juhuks auto pagasnikus, ütles keegi mu kohta, et näe, on ikka oss küll – Kandle-Oss! Aga ega ma siis halb oss ole, olen ikka hea oss!“ pajatab lõbusalt oma hüüdnime tekkimise lugu vabariigi pillimees, kolmandat põlve rahvakandlemängija Martin Arak. Oma kandlele on karismaatiline pillimees hääled sisse sõrmitsenud nii tänavamuusikuna folgipidudel ja kapelliga esinedes kui ka sõjaväeosas ja betoonitööliste soojakus.

Martin on isevärki pillimees. Põhileiba teenib ta tänavakive ladudes ja aedu ehitades; kandlele sõrmitseb hääle sisse ainult vabal ajal ja sedagi siis, kui puutöö, Žiguli putitamise ja imemaitsvate Napoleoni kookide küpsetamise kõrvalt aega ja tahtmist üle jääb. Pillimehena ei ole ta end avalikult välja hõiganud, aga kuuldused temast levivad suust suhu. Nooti ta ei tunne, aga inimesi oma sütitava mängu ja laheda humoorika olekuga mõistab ära tinistada küll. Pealegi on tal võlukannel – nii kui pillile hääled sisse lööb, on inimesed tantsupõrandal.

„Olen öelnud mängimas käies, et ma ei sunni kedagi tantsima, aga lõpu poole mind enam pole, ma lähen ju minema. Tule, tee ära too üks tants! Tee paar sammugi kohe, võib-olla sa ei saagi tükk aega kandle järgi tantsida! Siis tulevad,“ jutustab Martin, istudes kodus vanaisa tehtud pliidi ees vanal puupakul.