Jaanus Vaiksoo: lihtsus ja loomulikkus kumas vastu kogu Heljo Männi olemusest

See oli mu esimene kohtumine Heljo Männiga. Veidi hiljem tuli muidugi „Mõmmi ja aabits“ ja siis „Toomas Linnupoeg“, mida juba korduvalt lugesin. Tagantjärele tundub mulle, et „Toomas Linnupojas“ olid olemas kõik väga hea lastekirjanduse tunnused: see oli lõbus, naljakas ja hoogne raamat, peategelaseks tüüp, kellega alati mingid äpardused juhtusid. Ja mis peaasi – „Toomas Linnupoeg“ oli kirjutatud minuvanuse poisi jaoks väga lihtsas ja loomulikus keeles. See oli võti, mis tõmbas lugema.

Sain Heljo Männiga tuttavaks peale üht aabitsanäitust rahvusraamatukogus vist 2005. aasta sügisel (olin kevadel Koolibris valmis saanud oma aabitsa). Kutsusin Heljo Männi auto peale ja sõitsime Nõmmele. Nii me siis sõitsime, kaks aabitsategijat, mina rohkem juhtisin, Heljo Mänd rohkem rääkis: oma raamatutest, kirjutamisest, elust… Seesama lapsepõlves „Toomas Linnupojast“ tajutud siiras ja sundimatu olek, lihtsus ja loomulikkus kumas vastu kogu tema olemusest. Selline ta oligi, see tegigi võimalikuks kõik need lood ja luuletused, mille arv on aukartustäratav.

Kohtusime vahel harva Heljo Männi Kaare tänava kodus, tavaliselt ennelõunal, sest varahommikuti Heljo kirjutas ja õhtul sättis varakult magama. See Heljo Männi varahommikune kirjutamisrütm on legendaarne. Nii kirjutas ta aastakümneid, kõrge eani, see oli tema sisemine loomise vajadus, mis aitas vormis püsida ja hoidis vaimu erksa.

Mäletan, et viisime Wimbergiga ühe Head Read festivali aegu läbi väikest matka „Kirjanduslik Nõmme“ ja saabusime koos 20‒30 inimesega üsna ootamatult kenal maikuu õhtupoolikult Heljo Männi värava taha. Heljo tuli uksele, naeratas vabandavalt, ja ütles, et tal pole kahjuks võimalik meid kõiki tuppa kutsuda, sest tal on seriaali vaatamine pooleli. See kohmetu vabandus pani meid kõik südamest naerma. Vahetasime üle aia mõned sõnad, Wimberg luges ühe Heljo Männi luuletuse ja kõik viipasid rõõmsalt armsale kirjanikule hüvastijätuks. Oli soe kevadõhtu, sirelid juba õitsesid ja Heljo Mänd lehvitas sooja naeratusega kodutrepilt oma lugejatele. Hüvasti, Heljo!