Inimesed

Rein Veidemann: „Heljo Männi „Oakese“ najal kasvas üles üks põlvkond ning „Mõmmi ja aabitsaga“ kõik järgnevad põlvkonnad.“ 

Aigi Viira, 8. detsember 2020 18:57
Rein VeidemannFoto: Teet Malsroos
„Heljo Mänd on üks neid Eesti kirjanikke, kelle looming on mõnes mõttes hõlmamatu, 150 või isegi rohkem nimetust,“ tõdeb kirjandusteadlane ja kirjanik Rein Veidemann. Tõesti, Mänd on avaldanud üle 100 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja üle 30 raamatu täiskasvanutele, sh kuuldemänge ja TV-stsenaariume. Kes siis „Mõmmi ja aabitsat“ ning „Nõiakivi“ ei teaks?

„Iga kirjanik jääb kirjanduslukku ühe kujundi, tegelase või teemaga,“ arutleb Veidemann. „Tõepoolest, sellest me ei saa üle ega ümber, et Heljo Männi „Oakese“ najal kasvas üles üks põlvkond ning „Mõmmi ja aabitsaga“ kõik järgnevad põlvkonnad. Heljo Mänd on suur kirjanik ja seda suurust võiks loetleda mitmes asjas: kõigepealt loomingu mahu poolest. Kõik tema teosed on südamega kirjutatud ja sestap on ta koguperekirjanik. See tähendab, et tema lasteraamatud on loetavad nii täiskasvanutele kui ka lastele. Männi teosed on etteloetavad ja ses mõttes vastab ta kujutlusele jutuvestjast, kes oli meil neil aegadel, kui kirjandus oli veel suuline looming ja seda loeti ette peeruvalgel.“

Samal teemal

Veidemann lisab, et Männi suurust väljendab seegi, et tema lihtsad laused on sügavad. „Ta oli mõtleja, südamega mõtleja,“ lausub Veidemann ning toob näiteks täiskasvanuile kirjutatud luulekogud „Päikesepiim“ ja „Ilmarattal“. „„Päikesepiimas“ tuleb iseäranis ilmsiks tema südamega mõtlemine.“ Ent Mänd kirjutas ka romaane ja 1985. aastal ilmunud esikromaan on Veidemanni sõnul kadestamisväärse pealkirjaga - „Umbjärv“. „Ta oli täiesti arvestatav romaanikirjanik, aga ka miniatuuride, laastude ja juttude kirjutaja ‒ neis tunneme Männi ära tõelise sõnameistrina,“ sõnab Veidemann. „Kindlasti tuleb teda esile tõsta ka memuaristina: 2012. aastal ilmusid tema mälestused „Nõgesed ja nartsissid“, kus on väga palju materjali Eesti kirjanduselu kohta. Ning „Männid ja käbid“, mis on tema neljast lapsest jutustav südamlik raamat.“

Veidemanni meelest on Männi proosa väga poeetilise kalduvusega. „Ta ammutab kujundiloomes ainest taime- ja loomariigist,“ räägib ta. „Sellega seoses tahaksin meenutada kaht teost: Männi pihtimuslikku lugu „Putuka sõnum“ ja poeemi „Mahajäetud maastikud“ ‒ need on südamega mõeldud ja südamega kirjutatud tõelised meistriteosed, mida tasub Heljo Männi mälestuseks kindlasti ette võtta ja lugeda.“

***

„Oakene“

Emal on üks väike uba,

aina veereb mööda tuba,

pea tal märg ja juuksed sassis

oma kõhu tühjaks rassis.

Tuleb uperdades kööki,

ripub põlles, nõuab sööki,

endal peoke rusikas,

rusika sees lusikas.

Uba taburetist pisem,

aga süüa tahab ise,

maadleb kuni lõpuks võidab,

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee