Ira LemberFoto: Teet Malsroos
Sirje Presnal 8. detsember 2020 18:44
Heljo Männiga samal aastal sündinud kirjanik Ira Lember imetleb kolleegi tohutut töövõimet. „Heljo ei jäänud kunagi ootama, et vaim peale tuleks, tema kirjutas. Iga päev,“ räägib kirjanik. Isegi kirjandusalastel väljasõitudel, mida nõukogude ajal tuli ette üsna palju, ei istunud Heljo Mänd hotellitoas kunagi, käed rüpes, vaid tegeles pigem kirjatööga.

„Tollal oli ju tavaks korraldada linnades terveid lastekirjanduse nädalaid. Siis olime terve nädala koos ja käisime – kord koos, kord eraldi – kõik ümbruskonna koolid läbi. Aga hotellis olime ikka koos. Ja siis ta vahel kurtis, et see või teine asi tuleb veel täna lõpuni kirjutada. Heljo oli äärmiselt sihikindel. Ja äärmiselt produktiivne. Kui mitte kõige produktiivsem Eestis, siis kolme seas kindlasti.

Meie – teised kirjanikud – ikka imestasime, kuidas ta suudab kogu aeg kirjutada. Igas olukorras. Olgu mured, olgu rõõmud – tema ikka kirjutas. Ta ei kurtnud kunagi inspiratsiooni puudumist. Seda oli tal kogu aeg. Sellepärast ongi tema loominguline kvantiteet nii suur. Ja mõistagi on kvantiteedi sees palju sellist, mis jääb kirjanduslukku, vähemalt lastekirjanduse kontekstis. Minu meelest on Heljo üks toredamaid raamatuid „Toomas Linnupoeg“. Kui me kirjanike seltskonnas vahel kokku saime, siis ta ikka rääkis, mis ta parasjagu kirjutab. See andis teistele ka indu – et peaks midagi ette võtma.“